December 28, 2012

Salakoht

iga laps ju teab
et olema peab koht
mil nimeks salakoht

parimasse salakohta iial - eal ei mahu
üleliigsed mured, mürad, kirjeldused, küsimused
parimas salakohas ainult ühtsus, selgus, vaikus, rahu

tuleb vaid otsida - leida see koht, koputada, siseneda
kust küll otsida - leida?
parimasse salakohta viib ainult üks kitsas rada
 
sealt edasi viivad juba mitmed teed

õhk

nagu õhk
justkui oleks üleni täis, samas üleni tühi
oleks nagu mitte midagi, samas kõik

December 25, 2012

Soe Süda & Ühtne Meel


































Rahulikku Jõuluaega Teile!

Kandke Endaga Ikka Kaasas 
Sooja Südant ning Ühtset Meelt!

http://grooveshark.com/s/For+Unto+Us+A+Child+Is+Born/3QzBAX?src=5

For unto us a Child is born, unto us a Son is given, 
and the government
Shall be upon His shoulder; and his name shall be called Wonderful,
Counsellor, the Mighty God, the Everlasting Father, the Prince of Peace.
(Isaiah 9:6)

December 21, 2012

Väsinud

Näen, mu Sõber, Su silmad on väsinud
Ära naera, on väsinud jah!
...

December 20, 2012

Üks asi korraga

Mõistatan, et kuidas küll on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui kõik "asjad" on omavahel tihedalt ühendatud, seotud, läbipõimunud, teineteist justkui defineerivad.
Siis võib-olla on võimalik "keskenduda ühele asjale korraga", kui keskenduda kõigele, kogu tervikule korraga.

December 19, 2012

Charlie Chaplin

Charlie Chaplin final speech in The Great Dictator (1940)

Paradoks

7 maa ja mere taga 700 aasta pärast
taipasid kuningas ja kuninganna ning kuningriigi teenrid
kuningas ja kuninganna on ka tegelikult teenrid ja teenrid on ka kuningad ja kuningannad.
Kuningriigi narr aga mõtiskles
olles proovinud muuta ennast üha suuremaks, muutusin aina väiksemaks
muutusin suuremaks alles muutes ennast väiksemaks.

December 13, 2012

Värvilised hobused värvilises muinasjutus

Veel üks blogi sissekanne Lihula Muusika- ja Kunstikooli CDst.

Kujundaja Ain Saare on selleks korraks oma töö lõpetanud. 
Paremat kujundust ei oskaks ma eales ette kujutadagi! 
Vau! Lisan Teile piilumiseks Ain Saare kujundatud 24 leheküljelise CD voldikraamatu kaaned. 

Selliste muinasjutuliste hobustega ratsutaksin ma küll kauguses paistva mere äärde, mööda mere äärt hingeldades, huigeldes.
Või kasvõi niisama ratsutaks selles samas värvilises muinasjutus.



















Helirežissöör Tammo Sumera on lõpetanud lugude masterdamise ja laeb need lähimate tundide jooksul internetti.






EAÜ 
(Eesti Autorite Ühing) on üle vaatamas plaadile minevate lugude nimekirja.

CD Lahendused OÜ ootab tellimust, et plaadid tootmisse lasta.

TÖÖKA TOONEKURE TALU TEGEMISI

Ees on veel hunnik paberimajandust, arvete tasumist, PRIA kuludekaratsioon ning "LIHULA ON LAHE" projekti lõpparuanded.


Olen pakatamas 

põnevusest, ootuses.











Olgem Soojad, Sügavad, Säravad ja Selged!

December 11, 2012

Stuudio

Fotosid 8. detsembri Lihula´ste rännakust võimalik vaadata siit
https://plus.google.com/photos/118204142593751055377/albums/5820283967535163233

Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia Elektronmuusika stuudios tegeles helisalvetusega Tammo Sumera.
Lihulasi sõidutas Aare Sillukse AS L&L.


Kokku sai lindistatud 34 toest 38 noore esituses.

Elagu noored!
Elagu!

December 9, 2012

LIHULA ON LAHE

Rahulikku 2. adventi!!


Nii, teatan Teile nüüd rõõmsalt ja pidulikult, et PRIA Leader noorteprojekt "LIHULA ON LAHE" on jõudmas lõpusirgele. Eile, 8. detsembril viisime ellu 2 viimast üritust - muusika-ja loomingupäeva. Sellega on kõik 5 üritust korraldatud, jäänud veel hulk paberimajandust, arvete tasumist, kuludeklaratsioon ja projekti aruanded. Nüüd lähemalt eilsest, milleks viimane kuu aega olin valmistunud - täitnud taotlusi, allkirjastanud lepinguid, helistanud, küsinud, leppinud kokku, arvutanud, koostanud garantiikirju, muretsenud ja rahunenud, kurvastanud ning rõõmustanud.15 minutit enne keskpäeva jõuavad 50ne kohalise L&L (Lihula Liinid) bussiga Lihulast Tallinna Eesti Muusika-ja Teatriakadeemiasse 38 noort, mõned juba Lihula Muusikakooli lõpetanud, koos kuue õpetajaga.Olen ise juba teist päeva Tallinnas, kohtun nendega Muusika- ja Teatriakadeemia fuajees. Nii palju tuttavaid, rõõmsaid, naeratavaid nägusid. Väga soe.Paar olulist täpsustavat teadaannet ja jaotame õpilased-õpetajad kolme klassiruumi akadeemia eri korrustel.All nullkorruse Elektronmuusika stuudios ootab meid Tammo Sumera, helilooja Lepo Sumera poeg. Meigo vana koolivend.Esimestena saavad stuudioruumi koridoris oodata ja stuudiosse lindistama pianistid. Kõik see selleks, et viia lõpuni Leader noorteprojekt "LIHULA ON LAHE", mille muusikapäeva raames saavad noored Lihula muusikud sõita Tallinna ja lindistada oma õpitud ja harjutatud toeseid ühes Eesti parimas stuudios. Eesmärk - välja anda Lihula Muusika- ja Kunstikooli CDCD-karbi vahel olev voldikraamat tuleb pea 30 lehekülge, kust võib leida hulga kunstikooli õpilaste teoseid ja nii eesti kui inglisekeelset infot Lihula ning muusika-kunstikooli kohta. Järgmine nädal lähevad plaadid trükkimisele. Kokku 34 noorte poolt esitatud teost. Tiraaž 200. Plaadid ei ole mõeldud müügiks.Sellega siis ühtlasi saab ühendatud noorte loodud kunst ja noorte poolt esitatud muusika. Panustatud kodukoha arengusse.Stuudioaeg on meil kella 12-18, kuid selgus, et nimekirja on lisandunud veel paar teost ning tundub, et läheb natuke kiireks. Tammo Sumera ilmutas ülimat professionaalsust ja säilitas terve päeva rahuliku meele, ma kergendatult hingasin, ülihea on niimoodi ühise visiooni nimel koostööd teha!!!Külastan korduvalt kõiki Lihula noorte kasutuses olevaid klassiruume, stuudiost kaks korrust kõrvemal harjutavad, valmistuvad kitarrimängijad ja akordioniansambel. Keelpillid valmistuvad neist omakorda veel 2 korrust kõrgemal. Eile 8. detsembril oli Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias ülioluline päev. Toimus suur rahvusvaheline konverents "Hilda Taba 110". Konverentsil kõnelesid 

  • prof W. Parker (USA)
  • prof William F. Pinar (Kanada, Briti Kolumbia Ülikool)
  • prof Ulf P. Lundgren (Rootsi, Uppsala Ülikool)
  • prof Tero Autio (Tallinna Ülikool)
  • prof Edgar Krull (Tartu Ülikool)

Seega akadeemia oli täidetud austusväärsete isikutega - Eestisse kohale on tulnud mitmeid huvilistegruppe eri maailma riikidest.

Äkitselt kukub mulle "pähe" midagi rasket ja kõva, fuajees seistes vaadates läbi klaasist ukste näen, kuidas Lihulast pärit noored seisavad ja suitsetavad otse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia peesissekäigu ees.Karjun vaimus appi! Ei esinda nad ju praegu iseennast ega väikest Lihulat, vaid lisaks Eesti kõrgemale muusika ja teatriakadeemiale üldist Eesti Vabariigi kultuuri.No kui rumalasti nad toimivad, täitun "püha vihaga", "torman" koheselt õue, ütlen tõsiselt karmi laenguga paar sõna, millele mulle vastatakse imestava küsimusega : "Päriselt või?" Oleksin võinud nad kohe koju saata.Siis hingasin ja rahustasin oma ärritunud väikest närvisüsteemi. Oli veel palju muud, kuid see oli isegi omamoodi tore ja justkui tundus kuidagi positiivselt akadeemiat elustav, et tšello pikkused ja lühemad noored akadeemia viiel korrusel natuke ringi jooksid ja liftidega sõites akadeemiat suure ja eriti põneva mänguväljakuna kohtlesid. Lihula linnas ei ole ju mitte ühtegi lifti.Igatahes peale pianiste läksid stuudiosse kitarristid, peale neid puhkpillid, keelpillid, akordionid, brassansambel ja viimastena need bändinoored, kellest eelnevalt juttu oli.Oli hulk rõõmustavaid hetki, üks tüdruk heegeldas stuudioukse taga oodates, jälgisin teda suure huviga. Tõesti intelligentsed noored, sain ühe toreda foto klõpsatud, kus kolm kõrvuti trepil istuvat noort loevad kõik raamatut. Käisin korra kesklinnas poes, otsin kaks kotitäit banaane, õunu, seemnesaiu ja küpsiseid.Need kõik kulusid igati nö marjaks ära. Ei ole ma veel iial sellises koguses banaane poest ostnud!!! Kui kell hakkas saama kuus, oli ilmselge, et kuueks me valmis ei jõua. Peaaegu seitsmeni läks aega.Tammo Sumera suhtes tunnen siirast südamepõhjani ulatuvat tänu. Aitäh Tammo kogu Sinu austuse, suhtumise ja tehtud töö ning abi eest!!!Jätsime Tammoga hüvasti, vabandasin valvelaua ja administratsioonipersonali ees tekitatud ebamugavuste pärast. Lubasin neile plaadi saata, päeva lõpuks olid nad juba mõistvamate silmadega. Isegi õnnestus neid korraks naera "ajada".Torman õue, jooksen bussi suunas, olen viimane, mind oodatakse, jooksen, küsin esimeselt nähtavalt inimeselt, kus pool Tatari tänav asub, ta vastab mulle, et tema arust ikka sealpool, pööran siis ennast 180 kraadi ümber ning jooksen edasi või siis tagasi, vist ikka edasi bussi suunas.Bussis tundus palju rõõmsad, mind tervitati toreda aplausi saates. Algas rännak kodu poole.Noortes ei olnud küll märgata väsimust, vastupidi, kõik elavnesid ja kihisesid, naersid ja laulsid.Sügav rahu mind valdas ja naeratasin soojalt südames. Kordumatu päev. Kordumatu kojusõit. Kordumatu kõik.

Aitäh!

December 3, 2012

Valguse aine

valitud lõike raamatust Leelo Tungal Valguse aine (1986)

Kõik rammu ammu kulutasid selleks,
ei näida-olla läbinisti raudne.

Tahe olla endast suurem
piinab, painab nagu võlg.

Oota.
Vaiki.
Ja meelde tuleta.
Ära mõtle, et maailm on pime.
Meelde tuleta
välise tuleta
iseenese valguse nime.

Ning taipad, endast põrkudes ja ehmudes:
su jõud end peitis nõrkuses ja pehmuses.

November 27, 2012

Kus kasvavad puud

mine sinna
kus kasvavad puud
tuules ja vihmas 
seisavad puud
seista ja olla 
ei midagi muud
puhkeda viljuda hääbuda hästi
kõik vastused on nõnda lihtsad kui vesi
ja vähe on seda 
mida küsida vaja
kuula südant
ära liiguta käsi
kuni kõik mis su ümber
on su enese kaja

jah mine sinna 

kus kasvavad puud
seisa tükk aega tasa
ole paigal ja harju

ja siis ainult siis õpid tantsima 

nagu papliteharud nagu lehistevarjud

mine sinna

kus kasvavad puud
tuules ja vihmas
seisavad puud
seista ja olla
ei midagi muud
puhkeda viljuda hääbuda hästi

http://soundcloud.com/kadi-uibo/kus-kasvavad-puud

"Kus kasvavad puud" 
Music - Kadi Uibo 
Lyrics - Mathura 
Vocals, Harmonium - Kadi Uibo 
Drums - Eno Kollom


Meigo metsas 2010

November 17, 2012

I-Ching & Timewave Zero

History Channel'i klipp
teemaks I-Ching, Terence McKenna ja Timewave Zero.

Pikem video leheküljel
http://www.youtube.com/watch?v=k9vkoDkeaVM

“You are an explorer, and you represent our species, and the greatest good you can do is to bring back a new idea, because our world is endangered by the absence of good ideas. Our world is in crisis because of the absence of consciousness.” - Terence McKenna

November 16, 2012

...

Ta on nähtamatu, käega ei saa teda katsuda;
ta on puudutamatu, ometi igalpool tunda...
Mis see on? Oh imet! Ei ole tal nime.
Omas rumaluses püüdsin ma teda haarata,
ma sulgesin käes, mõeldes, et ta on mul peos,
ent ta põgenes, ma ei suutnud teda sõrmede vahel hoida.
Kurva meelega tegin ma oma käe lahti
ja nägin teda jälle oma peo peal!
Oo seletamatut imet! Oo imelist saladust!
Miks näeme asjata vaeva, miks eksleme ringi?

Püha Siimeon

November 15, 2012

Aasta ohvitser

Janno Märk (Meigo tädipoeg) on aasta ohvitser

http://online.le.ee/2012/11/15/lihula-mees-janno-mark-on-aasta-ohvitser/

Inimese mõõde Anton Tšehhovi loomingus

Klassikaraadios lõppes just mõni minut tagasi Raadio Ööülikooli 2001. aasta salvestus

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2001_Reet_Neimar_Inimese_moode_A_Tsehhovi_loomingus.mp3

Inimese mõõde Anton Tšehhovi loomingus

kõneles teatriteadlane Reet Neimar 

Soovitan!

Today's Global Reality

Arvo Pärt peeglis

Järgnevalt valitud lõike raamatust 
Arvo Pärt peeglis


Mõistsin, et piisavalt tähelepanelikult kuulates võib kõike saavutada.

Siin vastandatakse lapselikult süütu ja habras hingemaailm välise maailma julmusele, kusjures see habras poolus jääb võitjaks.

Tegemist on täiesti isikliku küsimusega: ma olen jõudnud järeldusele, et minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest. See ei tähenda, et ma oleksin ükskõikne selle vastu, mis minu ümber toimub, aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast. Olen selles täiesti veendunud. Kui me ei alusta iseendast, siis esimene samm, mille me astume maailma suunas, sisaldab suurt valet ja samas ka võimalikku agressiooni, mida me kaldume enda ümber külvama. On iseküsimus, kuidas seda oleks võimalik saavutada, aga kui lähtuda sellisest ideest, omandab kõik uue vaatenurga, ja just sellest lähtudes asun ma otsima teistsuguseid helisid. Sel juhul saab minu tee ise inspiratsiooniallikaks: see ei kulge mitte väljapoole, vaid sisemuse suunas, selle keskme poole, millest kõik alguse saab. Tegutsemise mõte on minu jaoks ülesehitamine ja mitte lammutamine.

Tuleb näha, kas helilooja tahab toota nektarit või mürki.

Oleksin tahtnud saada kontakti millegi elava, lihtsa ja mittedestruktiivsega.

Igatahes oli vaja osata ühitada ootuse aega kindla veendumusega, et meil on aega.

Ma olen alati laskunud end juhtida tekstidest, mis on mulle saanud eriti lähedaseks ja kandnud mulle olemuslikku tähendust. See on juur, mis ulatub eriliselt sügavale, aga tõstab mind kõrgemale - põhiliselt on siin tegemist sellesama viljaga, mis on toitnud maailma sajandeid. Kui vaatleme kahe tuhande aastast ajavahemikku, siis mõistame, et inimene on väga vähe muutunud; seepärast ma pean pühi tekste ala väga aktuaalseks. Sellest vaatenurgast pole olulisi erinevusi eile, tänase ja homse vahel, sest on tõdesid, mis kehtivad jätkuvalt. Inimene eksib täna nagu vanastigi ja tunneb sedasama vajadust eksimustest vabaneda. Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid: igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei eeta enam kirjanduseks ega kunstiteosteks, vaid toetuspunktiks või mudeliks.


Niisiis, kui nad on seotud universaalse tõega, siis on nad lähedal ka intiimsele tõele, puhtusele, ilule, sellele ideaalsele tuumale, mille on seotud iga inimolend. Sellel tuumal on eriline jõud ja soojus, ta on nagu päikesesüsteem, kus iga asi on seotud kõige ülejäänuga. Loomulikult on igal inimesel siin maa peal oma tee ja võimalik, et lihtsatel inimestel on otsesem visioon ning nad tunnevad seda lähedust tugevamini, nagu võib ka ette tulla, et teised, palju kultiveeritumad inimesed seda sidet vaid vaevu aduvad. Aga võib-olla ma räägin liiga palju!

Ma usun, meil tuleb aktsepteerida tõsiasja, et inimene tunneb meie ajastul ka tarvet välja hingata, mitte ainult sisse.

Ma ei mäleta täpselt, aga see kõlas umbes nii: "Kuidas saab järgnevat vaikust - vaikimist - täita helidega, mis oleksid väärilised eelnevale vaikimisele - vaikusele." Pole kahtlust: paus on täielikkus.

See on ahel, milles põimuvad sisse-ja väljahingamine, lootus ja kahtlus...

Tegemist on tekstidega, mis pärinevad väga vanast traditsioonist. Kui pühenduda sellistele tekstidele, ja mitte nii nagu ühe kirjandusliku teksti kunstilisele vormile, vaid nagu ühele eksistentsiaalse tähendusega dokumendile, siis mõistad, et nad näitavad ühte teed, mida mööda tuleb minna.

Ma pole kindel, kas kunstis saabki mingit progressi olla. Võiks rääkida progressist tehnikas ja teaduses. Igaühele on vist selge, mida kas või sõjatehnikas progressi all mõistetakse. Mulle tundub, et kunstis on asi keerulisem. Mitmed mineviku kunstiteosed mõjuvad kaasaegsematena meie aja omadest. Kuidas seda seletada? Igal juhul mitte nii, et geniaalne kunstnik nägi, ütleme, 200 aastat ette. Ma arvan, et Bachi muusika kaasaegsus ei kao ka järgneva 200 aasta jooksul, võib-olla ei kao kunagi. Tõenäoliselt on põhjus hoopis selles, kuivõrd põhjalikult on autor tajunud mitte ainult oma kaasaega, vaid elu üldse, tema rõõmude, murede ja mõistatuste väärtusi, tema mõtet. See on umbes nii, nagu oleks meile lahendamiseks antud mingi arv (näiteks 1) äärmiselt keeruliste, paljutehtelise murdarvu kujul. Selle lahendamine on pikk ja pingutust nõudev, aga ikkagi seisneb kogu tarkus taandamises. Kui nüüd mõelda sellele, et paljusid selliseid murde (ajastuid, elusid) ühendab ühesugune lahendus (1), siis on see Üks midagi enamat kui üksiku murru lahendus. Ta on kõikide murdude (ajastute, elude) õige lahendus alati olnud...Tähendab "kaasaegsem" (ja alati kaasaegsem) on see teos, millel on selgem, suurem õige lõpplahenduse (1) tunnetus. Kunst peab tegelema igaveste küsimustega, mitte aga ajama ainult tänapäeva asju. Igal juhul, kui me tahame jõuda ükskõik millise muusikateose tuumani, ei pääse me jällegi mööda taandamisest, s.o. tuleb ära visata kogu ballast: ajastud, stiilid, vormid, orkestratsioonid, harmoonia, polüfoonia ja nii jõuda kuni ühehäälsuseni, selle intonatsioonideni. Seal alles oleme silm silma vastu kas siis tõe või valega.

On olemas ühendus muusikalise fraasi algelise pildi ja ühe väga keerulise teise maailma vahel, mida me kanname endas ja mis tegelikult kõike määrab; aga seda ei saa seletada.

Niipea kui mulle oli selge, et okastraat pole tara ehitamiseks ainus materjal, üritasin ma leida midagi muud. Aga see pole nii lihtne. Ja siis jõudsin ma kuidagi veendumusele, et koostisosad võivad olla väga lihtsad. Ja mida lihtsamad need on, seda tugevamad. Selles vallas on veel palju avastada, enne kui oled tuuma ligi jõudnud. Mida lähemale sellele tuumale jõuda, seda keerulisemaks ja haaramatuks see muutub.
Reporter: "Ma olen nüüd kimbatuses: ühelt poolt ma loodan, et tee selle tuuma poole on veel väga pikk, kuna see kingiks meile veel palju teoseid. Teiselt poolt paistab see soov mulle problemaatilisena, kui te kirjeldate seda teed nii keerulisena."

Nojah, sellel pole minuga mingit tegu. See probleem seisab meie kõigi ees.

Kõik, mida on palju ja mis on mitmekesine, ajab mind vaid segadusse ja ma pean otsima Ühte. Mis see on, see Üks, ja kuidas ma leian ligipääsu tema juurde? Täiuslikkusel on palju ilminguid, kõik tähtsusetu jääb kõrvale.

Ma olen avastanud, et on küllalt, kui üksainus noot on ilusti mängitud.

Kuidas seda kirjeldada...? Algul, oma dodekafooniafaasis, elasin ma tõesti algsetest lätetest lahus. Ja pööre, mille ma siis läbi tegin, oli nagu uus käimaõppimine. Jääb alati mõistatuseks, miks taoline metamorfoos ühe puhul teostub ja teise puhul mitte. Mina tean ainult seda, et kui ma kuulsin esimest korda gregooriuse laulu, pidin ma olema mingil moel piisavalt küps, mõistmaks sellist muusikalist küllust. Järsku tajusin end vaese ja rikkana korraga. Ja ka täiesti alati. Ma tundsin end nagu kadunud poeg, kes isa juurde tagasi pöördub. Mul polnud midagi, ma ei loonud midagi. Nende vahenditega, mida olin varem kasutanud, et saanud ma öelda seda, mida tahtsin muusikaga öelda. Ja teisi vahendeid ma ei tundnud. Sel ajal tundus mu varasem töö mulle katsena sõelaga vett kanda. Ma olin kindlalt otsustanud: kõike seda, mida ma olin seni teinud, ei tahtnud ma enam iialgi teha. Enne seda olin juba mitu aastat katsetanud kollaažitehnikaga, eeskätt Bachi muusikaga. Aga see kõik oli pigem kompromisslahendus kui midagi sellist, mida ma "endas kandsin". Ja siis kohtumine gregooriuse lauluga! Ma pidin taas alustama täiesti nullist. Mul oli vaja seitse, kaheksa aastat, enne kui tundsin end vähegi kindlalt, aega, kui ma kuulasin ja uurisin mõistagi palju vana muusikat. Kõigest hoolimata paistis tulevik mulle ikka veel niisama sünge.

Ma arvan, et kes tahab maailma muuta, ei tohi alustada maailma teisest otsast, vastupidi, lähtepunkt peab olema sinus eneses. Ja see sünnib millimeeter millimeetri järel.

Muidugi õpitakse ka tehtud vigadest. Kui kahjuks pole võimalik meis muuta kõike seda, mida me muuta sooviksime. Meil puudub see vanade meistrite võime end üles tõsta ja hõljuda. Miks? Ma ei tea. Me peame sobitama end omade oludega, igaüks peab otsima talle sobivat lahendust ja selle leidma.


Iga helilooja peaks ju olema võimeline kahte või kolme nooti omavahel ühendama. Aga kahe või kolme üksteisele järgneva heli vahele jääb otsatu kuristik. Mõni seos võib ühe noodi elavaks teha, teine aga seevastu surmata selle, mis elas. Täpselt see keel (keel, mis on meie aja "heliloomingukoolkondadele" täiesti võõras) on see, mida meil tuleb tõsiselt võtta: tuleb õppida, kuidas helisid omavahel ühendada, mida võib tähendada üksainus meloodialiin. Ma töötasin millimeetri haaval, iseäranis algul...Sest muusika pole nagu võõrkeel, mida võiks sõnadesse tõlkida. Muusika on nagu emapiim.

See on peaaegu nagu katse kaosesse korda tuua - minusse enesesse, minu enda kaosesse. Seda on väga raske öelda...See pole saladus. Me teeme ainult seda, mida me tunneme ja millega oleme päevast päeva harjunud. Ka siis, kui ma tahaksin teatada, et ma enam kunagi ei komponeeri, ei tuleks ma sellega toime, sest ma ei suudaks ilma selleta elada. Väga sageli kasvab muusika, ilma et me seda ise märkaks. Vahest peaks kõige selle peale mõtlema, vaadates, mis siin majas sünnib. Mõnikord küsib mu naine söögilauas:"Arvo, kas sa sööd või komponeerid?" (Naer.) Ja kui mõni teos on paberile pandud, siis ei tähenda see veel, et ta on valmis, kaugel sellest, teda võib veel täiesti ümber teha. Ma ei tea. (Pikk mõttepaus.) Näiteks on see vestlus, mida me just peame, mulle väga inspireeriv, ja ma kirjeldaksin seda parema meelega noodijoone kui üritaksin seda sõnadesse üle kanda. (Naeratus.) Teatavas mõttes on see nii haaramatu, see liialt immateriaalne, et seda saaks formuleerida. 

Ja sõnal "inspiratsioon" pole mulle ka puhtalt muusikalist mõtet, mitte ainult. Minu puhul on rohkem tegu avastusega - omamoodi uue pildi, maailma ja inimhinge enda uue kontseptsiooni avastamisega. See algne impulss ei tule muusikast, vaid kehastub temas. Esialgu on seal midagi uue veendumuse taolist, veidi nii, nagu jõutakse raamatut lugedes mõnikord punktini, kus kõik mõtted voolavad üksteisesse, kus lahenevad kõik komplikatsioonid. See on vabanemine ja õnnetunne, ka siis, kui see on kurb.

On üks ilus, raskesti tõlgitav vene vanasõna, mille mõte on järgmine: "Seal, kus valitseb lihtsus, on sadu ingleid, aga kui valitseb keerukus, pole ühtki."
Ma tahaksin kõigepeal ise ükskord hea õpilane olla! See on ju ainuvõimalik tee. Sul peab olema alati selge, et sa ei tea rohkem, kui see, mida sa tead. Parimal juhul tähendab see, et sa tead, et tegelikult ei tea sa midagi...Õpetaja võib hea olla ainult siis, kui ta seda lauset mõistab ja transformeerib seda kogu elu igasse oma toimingusse.


"Tööd tehakse selleks, et mingil viisil mõista omaenda tõde" Nora Pärt (Arvo abikaasa)

Teate, siin on olulised väikesed liigutused. Kui sa võtad noole ja sihid sellega kuu poole, pead sihtmärgi tabamiseks olema väga täpne. Kui sa kas või õige natuke vasakule või paremale nihkud, lased lõpuks märgist kümme tuhat kilomeetrit mööda.

Minu muusika ei tegele mitte kosmose, vaid mikrokosmosega. Ma otsin olemise algset kontsentraati, "suurt pauku"

...Ma räägin sellest, mis meis endis on püha.

Kuuluvustunne sõltub sellest, mida sa siinses elus tahad, mis sulle jõudu annab ja mis on su eesmärgid. Minu jaoks ei tähenda kodu maatükikest. Muidugi ei tule seda nii lihtsalt mõista, aga lõppude lõpuks on ikkagi parem ette kujutada, et me kõik oleme siin maa peal rändajad. Või palverändurid. Meie elu ei ole seotud ainule mõne kindla maaga; viis, kuidas me mingis paigas elame, on täpselt sama oluline. Kui ma asja sellest küljest vaatan, tunduvad probleemid olevat teistsugused.


Ta jutustab, kuidas kohtas kord kodus, Eestis, ühte tänavapühkijat. Pärt küsis talt, kuidas t e m a arvates tuleks muusikat kirjutada.
"Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa," ütleb Pärt. "Võib-olla ei olnud ta kunagi isegi kuulnud sõna "muusika". Siis ütles ta: "Ma arvan, et iga heli, iga nooti peab armastama." Missugune tarkus! Aga kust see pärines? Sellest kohtumisest õppisin ma rohkem kui kõigist konservatooriumis saadud tundidest."

Muusika on siin, ta on seal, ta on kõikjal meie ümber. Ja siis läheb mööda keegi, kes teda kuuleb ja ta üles kirjutab. Vaikus on alati muusikast täiuslikum. Tuleb õppida kuulama. Loomulikult on kõik, mille me maailmast avastame, juba enne olemas. Äkitselt avastame me midagi ja ütleme: "Muidugi! Nii see ongi!" Niiviisi juhtus Einsteiniga, Newtoniga..., niiviisi on asi olnud aastatuhandeid. Olen alati mõelnud mõelnud nende sõnade peale: "Taevas ja maa on täis sinu au." Võib-olla viitab see ka muusikale, mida kirjutasid üles Mozart ja Schubert. Probleem on selles, et meil, inimolenditel, on kogu meie muutlikuses ja ebatäiuslikkuses nii raske leida teed nende pühade seaduste juurde. Seadused oleksid nagu meie eest peidetud, me nagu poleks teatud mõttes väärilised neid vastu võtma. Aga siin läheneme me ilmselt kogu lunastuse probleemile: meil tuleb surra, et uuesti üles tõusta. Teisest küljest ma usun, ma, et suurtel heliloojatel on kogu ajaloo vältel olnud sellele aardekirstule omalaadi otsene ligipääs..."

Minu jaoks on kõige olulisem suuta paari noodiga öelda seda, mida ma ei oska öelda tuhande sõnaga.

See hääl on meiega, kui me sünnime, ja see hääl on meiega, kui teeme oma viimase hingetõmbe. Neis piirsituatsioonides on hääl ainus väljendusvorm, mida me kasutada saame; sünni- ja surmahetkel ei ole teisi võimalusi. Inimesed ei sünni, viiul käes, samuti ei saa strandivaariust endaga hauda kaasa võtta. Pill on midagi sekundaarset, isegi kui sa oskad seda kasutada ja oled võimeline ellega peaaegu ühte sulama. Eeskujuks on meie hingetõmbed, meie südamelöögid, meie loomulikud hääled. Neis on palju enam varjundeid kui materiaalsetes asjades.


Mida te selle kummalise vaikuse saavutamiseks teete?

(Naeratus.) "Jah...mida ma teen? Selleks ei pea tingimata käima kontsertidel või ooperis..."


Vaid ...?

"Noh, endal tuleb astuda esimene samm. Pääseda ligi vaikusele iseendas. Sa pöördud ära, seisad seal ja mõtled "Kus ma olen?" Allikas on meis endis. Tuha alla hõõgub tuli ja meie ainult peame sellele pisut värsket õhku andma. Nii on alati olnud, nii oli ka Noa ajal."

Arvo Pärt foto K. Kikkas
Nii on Pärt juulis 1995 oma teoseid kujutanud

Kannatlikkus

"Patience, patience
Patience dans l'azur!
Chaque atome de silence
Est la chance d'un fruit mûr!"

Paul Valéry

Kannatlikkus, kannatlikkus
Kannatlikkus taevasinas!
Iga vaikuseaatom
On küpse vilja võimalus!

November 11, 2012

Mõtisklused - printsiibid

Tere!

On pühapäeva õhtu, Isadepäev.
Tulin külla oma isale Margusele.


Kirjutan mõnigatest printsiibidest, mida viimasel ajal üha enam ning järjest sügavamalt olen mõtisklenud.

Juba umbes 2500 aastat tagasi tõdes Buddha,
et me kõik puutume kokku vananemise, kannatuste, haiguste ning surmaga.
Tõsi, meie päevad aastad siin planeedil on tõepoolest piiratud.
Võib ju uskuda, et vaim - meie olemus elab maise keha paratamatust saatusest olenemata edasi ning jätkab rännakut.
Siiski peab tõdeda, et hiljemalt 100 aasta pärast on enam kui 99 % praegusest inimpopulatsioonist tabanud sama saatus, mis juba tabanud miljardeid liigikaaslasi.

Samal ajal on siiski sündide arv suurem - inimpolulatsioon siin planeedil pidevas kasvus.
Praegu väidetavalt umbes 7 000 000 000 (seitse miljardit) inimolendit
Aastal 1975 umbes 4 miljardit
Aastal 1800 alla 1 miljardi
Aastal 1 umber 200 miljonit
Ehk täna on inimpopulatsioon 35 korda suurem kui umber 2000 aastat tagasi.
Niimoodi hüppeliselt logaritmiliselt paljunemegi.
Kui nüüd mõelda meie esivanematest ja nende esivanematest ning nende esi-esi-esivanematest jnejne...
võime jällegi tõdeda, et meil on ju samad esivanemad. Püramiid justkui tõmbub kokku.
Olgu nendeks esivanemateks siis ürgsed inimahvid ürgsest Aafrikast või Aadam ja Eeva.

Mingis mõttes oleme siis ju ikkagi üks perekond - see inimkond. Vähemalt sugulased, sama liik kindlasti.

Järgmine "asi" mis mind vaevanud on ajatunnetus, täpsemalt ööja päev ja aasta.
Siin planeedil olles, mis pöörleb ümber oma telje,
oleme vahepeal  "otse Päikese käes" vahepeal varjus...siis jälle Päikesekäes, planeedi varjus jne.
Ja kusagil planeedil on alati "Päike tõusmas" on hommik.
Kusagil on koguaeg "Päike loojumas" on õhtu.
Kusagil on alati öö, kusagil päev.
Ja kui Maa on sooritanud 365 tiiru ümber oma telje on ta samaegselt sooritanud ühe ringi ümber Päikese ja seda nimetame me aastaks - 1 aasta = üks planeet Maa ring ümber Päikese.
Ja niimoodi on see olnud juba umbes 4 500 000 000 "aastat"
Tahtsin sellega jõuda sinna, et meie - inimkonna üks ööpäev ja üks aasta on sellised ajaühikud,
mis tekkinud planeedi tiirlemisest ja pöörlemisest.

Kui kujutleda ennast näiteks positsiooni, milles asub Päike või teised tähed - nende jaoks ei eksisteeri selliseid mõisteid ja kogemusi nagu öö ja päev või aasta.
Päike ja tähed lihtsalt põlevad ja kiirgavad - soojust ja valgust.
Meie Päike on seda väidetavalt teinud juba 4 570 000 000 aastat.
Kuigi aasta on ajaühik, mis tekkinud meie planeedi tiirlemisest.
Seega Päikese jaoks ei eksisteeri meile harjumuslikku ööpäeva ajatunnetust.
Ei ole mingit tänast, homset, ega eilset.

Olen veel mõtisklenud karma printsiibist ning ütlusest - mida külvad seda lõikad.
Siin kus me oleme, tundub olevat see üks ülim printsiip!
Seega igati praktiline oleks võtta ja omada täielik vastutust kõikide mõtete, sõnade, tegude, liigutuste, emotsioonide, loomingu ja muu eest, mis meist alguse saab või meie läbi sünnib.
Vastutagem!

Ja kõik mõtted, sõnad, kavatsused, teod ja muu,
olgu nende motiiviks siis kas omakasupüüdmatu altruism või isekas egoim,
tunduvad omavat erinevat väge, erinevat energeetilist laengut.
Inimese iseloom oleks justkui nende erinevate jõudude ja printsiipide kogusumma, mille praktiseerimisele inimene on pühendunud kas siis teadlikult või teadmatult. Või mille kiirgusväljadest ta lihtsalt mõjutatud on.

Erinevate isekate ja/või omakasupüüdmatute printsiipide laeguid on inimkond ikka ja alati kogenud. 

Seega erinevad motiivid, kavatsused omavat erinevat jõudu, laengut.
Võime ka teadlikult pühenduda mõningate meile südamelähedaste pritsiipide praktiseerimisele.
Mida külame, seda lõikame.


Oluline on ka ajastus ning järjekord. Maja ehitamist on praktiline alustada vundamendist, katus on üks viimaseid. Kevadel külvatakse, istutatakse - sügisel kogutakse viljasid jnejne...
Niiet järjekord ja ajastus on olulised siin faktorid.
Samuti perioodid. Kõik oleme ju kogenud, kogeme, et päeva, nädalada, kuu, aasta võib jagada erinevateks perioodideks.
Kogu inimeluperioodis on ju ka selgelt märgatavad erinevad perioodid. Kolime sinna või rändame tänna.
Oleme sunnitud kohanema, muutuma, arenema.
Nagu looduses, kõik taimed, puud, kasvavad arenevad, laienevad igas suunas.

Juured tungivad üha sügavamale muutudes üha pikemaks jämedamaks.
Tüvi püüdleb kõrgemale jämedamaks.
Nagu ka oksad, lehed, viljad

Tasakaalukas areng.

Ja veel on märgatav teatud üksused.
Nagu nt inimestest moodustuvad perekonnad. Perekondadest moodustuv inimkond.
Päikesesüsteemid, galaktikad jne.
Eriti veel praeguses globaalses maailmas, internet ühendab, lennukid ühendavad,
teisel pool maakera ei ole enam kauge, mobiilside ühendab, majandus on ühendatud.

Üks planeet - üks inimkond. 
Selline on 21. sajandil igati praktiline kirjeldus, tunnetus.
Tahame või ei taha, miski ühendab meid kõiki.
Äkki isegi võngub, elustab ja voolab see sama eluenegia kõigist ja kõigest läbi.

Ühtsuse ja mitmuse paradokse on inimkond ka ikka ja alati lahendanud.


Selliseid toimimisi tahtsingi puudutada. Vananemist, kannatusi, haiguseid, surma.
Inimpopulatsiooni hüppeline kasv. Ühised esivanemad.
Maakera tiirlemine ja pöörlemine - öö, päev ja aasta.
Isekus ja omakasupüüdmatus.
Mida külvame, seda lõikame. Karma printsiip. Pühendumine ja vastutus.
Järjekord, ajastus. Kohanemine, karv, muutus, areng.
Väiksematest üksustest moodustuvad suuremad üksused. Rakud - organid - organism.
Inimesed - perekonnad - inimkond. Planeedid, kuud - tähed - galaktikad.

Universaalne eluenegia - ühtsus.

Soovin arenguterohket rännakut Teile meile kõigile!

November 10, 2012

Lihula - Haapsalu - Tallinn - Haapsalu - Lihula

Hei austatud blogikülastajad!

Kirjutan Teile Haapsalu linnast mereäärsest Õhtu-Kalda majast - minu õe Kristi kodust.
On laupäeva hommikupoolik, mere ääres lõigatakse võsa, taevas pilved,
selja taga köeb vuhisedes praksudes ahi.
Hommikusöögiks puder ja kuum kakao meega. Tunni aja pärast alustan bussisõitu Lihula poole.

Võtan kokku eilse Tallinna päeva.

Hommikul üheksa ajal jõudsin Nõmmele,
külastasin oma vana kooli ja ühikat, milles õppisin ja elasin 5 aastat.
Tallinna Muusikakeskkool.
Jalutasin kohe direktori kabineti suunas, kuid direktor Timo Steiner oli majast just lahkunud, teatati, et naaseb alles õhtul.
Helistasin siis kohe Timole, kirjeldasin, kuidas tahtsin talle üllatusvisiiti teha.
Leppisime kokku, et õhtul üheksa ajal helistame.

Käisin siis korra raamatukogus ja B-majas, kus raamatukogu tädi mind imestusega jälgides teatas, et talle kohe ei meenu mitte minu nimi. Olles kirjeldanud talle oma nime, ütles ta et mul jäid viimane kord ju kõik raamatud ja noodid toomata!!
Vabandasin. Tunnustasin ta mälu, mille peale ta rõõmsalt teatas, et tal peabki ju hea mälu olema.

Ütles, et ta annab nendele noortele noodid kätte ja siis võime kohe juttu puhuda.
Olles pinnapealselt saanud teada, kus ja millega ma tegelen, kinkis ta mulle ühe kooli CD plaadi ja raamatu. Rõõmustusime koos ning soovisime kõike head.

Edasi ühiselamu suunas ikka imestasin sealset loodust,
kuivõrd rahulik elu ja õppekeskkond seal mändide vahel.
Imeline! Lihtsalt imeline. Ja see suur männimets seal ühika taga.
Kasvatajaga me teinetest ei tundnud, kuid peagi oli meie vahel isemoodi soojust, kui jagasin südamlikult mälestusi ning kirjutasin teistele kasvatatele kirja.
Ainult Helle-Mai ning Helju töötavad seal nendest, kes minu ajalgi.
Helgi ja Linda enam mitte. Jätsin sinna ühe enda valatud küünla.
Edasi rändasin tubades, millega sügavad mälestused seotud.
Isemoodi kergemaks muutus hingamine.
Meenutasin, ohkasin ja vabastasin - vabanesin.
Kohtusin paari noore muusikuga, kes nüüd elavad seal majas, kus kunagi meiegi.

Siis helistasin Johan Randvere'le. Vana klassivend ja ühika toanaaber.
Ta teatas, et on hetkel õe Maareni Mustamäe korteris
ning et õeke esmaspäeval tütre sünnitas. See uudis tundus nii tohutu suur ja lõpmatult haaramatu.

Mõelda vaid, väike Mammuke sünnitas tütrekese! Palju tervist talle ja armastust!!!

Johan küsis, kus mina, vastasin et Jannseni poe juures - rõõmustasime, ta teatas, et vabaneb poole kahe ajal.

Kuna just üks 18 buss oli linna poole sõitnud, tundsin, et jalutan siis järgmisesse Hiiu peatusse.
Hiiust sai Kaare, Kaarest Nurme, Nurmest Valdeku jne
1 tund ja 40 minutit hiljem olin kesklinnas Kosmose kino juures.
Jalutasingi lihtsalt nõmmelt kesklinna - Toompeale natuke üle kahe tunni.
Minujaoks oli see väga põnev rännak.

Jälgida neid inimesi, linna, autosid, liikumisi, dünaamikat, helisid
- jälgida, millised reaktsioonid ja tunded tekkisid minus selles harjumuspäratus keskkonnas.

Toompeal õigeusu kiriku ees laulis üks naine imeilustasti käes hoides tühja plastikkarpi, suskasin sinna sisse kõik taskus olevad euromündid ja kummardasime hetkeks sügavalt teineteise ees ja sees.
Kondasin läbi kõik Toompea vaateplatvormid, otsin 4 euro eest mandleid suhku kaneeliga.
Seisin raokoja platsi keskel tolle kivi peal ja soovisin.
Istusin Tammsaare pargis pingi peal - kohtsain ühte tuttavat, muljetasime elu.

Edasi rändasin Eesti Muusika-ja Teatriakadeemiasse.
Kohtsain kohe Valter'it ning Marikest.
Helistasin uuesti Johanile, said teada, et ta neljandal korrusel klassis B 411.
Kohtusime viimati jaanuari lõpus või oli see veebruari alguses.
Oh seda suurt rõõmu!!!
Jutt ei lõppenud meil naer ka mitte. Mälestasime ning jagasime vaheapelseid elukogemusi!
Käisime söömas, korra vanalinnas ühes antiigi poes ühel raamatul järel, mille Johani isa Jaan oli otstnud ja nö kinni pannud.
Võiks öelda, et täiesti märkamatult möödus akadeemias 7 tundi, kuhu mahtus palju toredaid kohtumisi,
paar kohviku külastust ja palju nalja.

Johan lahkub pühapäeval Milanosse õppima. Ehk juba homme lendab Itaaliasse.
Täna tal veel üks konkurss. Mingu tal hästi. Kinksin ka Johanile ühe valatud küünlakese.

Istudes seal ja kuulates mitu tundi, kuidas ta harjutas klaverit, ise samal aja lugedes lõin korra ramatuga vastu klaverit ja ütlesin keskendu nüüd!!!
Kasutasin Arvo Pärdi sõnu

"...kus niimoodi kontsentreeritud iga heli peale, nii nagu igal rohuliblel
- et igal rohuliblel oleks nagu lille staatus." 


Järgnevalt Johani esituses Ervi-Sven Tüüri Klaveri Sonaat 2 ja 3 osa,
mis kuidagi eriti südamelähedased mulle.
http://www.youtube.com/watch?v=vaJzs3NIg7A

Peale kaheksat saime Revalis Timoga kokku, natuke sõime ja jõime, muljetasime jälle elu.
Sõitsime korra sadamasse mere äärde ning siis sõidutati mind Kopli Ristiku 10 Joogastuudiosse, kus toimus üritus "Mets Kutsub".
Kuna sõber Indrek lendab nädala pärast teadmata ajaks Ameerika koos paari sõbraga.
Seal oli põnev, toredad inimesed ja maitsvad puu ning juurviljad.
Riinet oli küll ülitore näha üle paari aasta!!! Ta ka vahepeal abielu teele astunud.

Peale keskööd lahkusime peolt, laagri Hesburgeri drive inist haarasime teele kaasa friikartulid ja ketsupi.
Öösel kahe ajal tagasi Haapsalu, kiire kuum kakao ja siis magama.

Sellised kiired lühimuljed pealinnast, väga paljudki ei jõudnud praegu kirjeldada.

Kuid nüüd lähebki kohe varsti Lihula bussi, pakingi asjad kokku.
Kodu kallis kodu ootab!!!

Soovin Teile sooja südant ja rahulikku meelt!


November 7, 2012

Eluolust

Võtan aega, et kirjutada blogi.

Olen tagasi Läänemaal kodukülas. Käisime ema ja õe Kristiga Jõgevamaal vanaema Endla'l külas.
Vanaemal tervis palju parem, kui viimase kevadise külastuse ajal ning temast õhkas ikka isemoodi positiivsust ja soojust. Kinkisin vanaemale üleelmine pühapäev valatud valge küünla.
(Tookord tegingi küünlavalamise isikliku rekordi - 27 küünalt)

Hea rõõm oli kogeda, et vanaema elurõõmsalt nii palju raamatuid loeb.
Naabrimees Enn käis rattaga 5 km kaugusel asuvas Kuremaa alevikus, tagasi tulles oli tal vanaemale seljakotis hulk raamatuid, mille raamatukogu personal oli nö kokku pannud.

Ma ei olnud televiisorit vaadanud ammu-ammu. Vanaemake viis siis kurssi, et mis kes milleks jne...
Õhtul näitas Kanal 2 põnevuskomöödiat Mr. & Mrs. Smith - peaosades Brad Bitt ja Angelina Jolie.
See tundus isegi natuke naljakas, kohati muidugi jabur.

Kõht oli heast ja paremast pungil - nagu ikka vanaema juures. Nii hea!
Vanaema andis koju kaasa suure purgi mett, õunu, kuivatatud õunu, suure kotitäie ubasid, mis minule, kui taimetoitlasele on talveks ideaalne proteiin.
Lisaks kinkis mulle veel ühe vana albumi - tõeline perekonna reliikvia! Lubasin selle eest hoolitseda.

Hommikul käisin jooksmas. Sport on ikka ülihea.
Füüsiline vastupidanus on ka hea praegu,
alates märtsi keskpaigast olen pea iga päev jooksnud 5 - 10 km.
Tore oli joosta seal Vooremaa looduses, jälgida inimeste maju, puukuure, küttepuude hunnikuid jne...
2 suurt lahtist haukuvat koera olid ühe maja lähedal, kellesse ma tunnustavalt suhtusin ning mõttes ütlesin, väga tublid, väga tublid, just niimoodi peabki kaitsma oma territooriumi!!!

Tagasisõites lugesin auto tagaistmel kõva häälega G. Aarma raamatut - Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia.
Ootamatult sündis visioon - kui ometi asutaks sellise raadiojaama, kust olekski võimalik kuulata raamatute lugemisi.
Vau!!! Vahepeal ka muusikat, kuid pealmine oleks eestikeelsed audioraamatud.
Isegi autorid ise võiksid vahel lugeda.
Ilmselgelt saaks selline jaam omale nimeks Raadio Raamat.
Oi kuidas 87 aastane vanatädi Linda selle üle rõõmustaks, ta just viimane kord kurtis, kui ma Haapsalus tal külas käisin, et viimstel nädalatel silmanägemine lihtsalt niipalju kahanes, et enam ei näe isegi lugeda.
Tal oligi raamat lihtsalt pooleli jäänud ja sellest ka natuke nukker meel.
Kusagil maailmas kindlasti on selline raadio olemas.

Kodutalus talve küttepuud on uues kuuris riidas - nii pikemad ahjule kui lühemad pliidile.
Täna veel varavalgest kuni pimedani saagisin ühe suure kuivanud kuuse ja kuivanud pihlaka.
Vedasin käruga, "kirveldasin" (uus sõna - tähendab lõhkusin kirvega) ja ladusin riita
- mõlemast nii kuusest kui pihlakast said lühikesed pliidipuud.
Juba kujutlesin salaja, kuidas talvel paksu valge lumega see kuusk pliidi alla praksub ja seda kuuse põlemise lõhna tekitab, kui ma seal sooja lähedal meega teed joon hommikul ja raamatuid kogen.

Eile õhtul komponeerisin veel ühe lühikese klaveiteose vahetult peale seda, kui olin lugenud õe kingitud raamatust mitme helilooja elulugusid. Sealt sain küll palju inspiratsiooni ning perspektiive!!!
Aitäh!!!
Toese pealkirjaks sai Sügis - kunagi lindistan ta ka.

Arvo Pärdi album Annum per Annum on ka kaaslane tihti.

Leian ja kogen ikka looduses lootust.
Olgu see siis jõe voolamine tähed öösel vaikus võnked lehed puhas õhk või muu
- ikka muutub hingamine alati kergemaks - vabamaks.
Tihti tänapäeva ühiskonnas võib näha liigset ahnust, liigset kiirustamist, liigset muretsemist.
Liigset väsinust, liigselt tühja mõttetust, niisama liigset laiskust + palju muud liigset.
Looduses puhtas ei tundu selliseid liigseid tasakaalutusi olevat.

Minujaoks on midagi niivõrd ülierilist selles looduse lihtsuses.
Ei tekita ka sügis enam nurkust. Aastaajad nagunii ju vahelduvad,
tundub vajalik ja hea see paratamatus.
Iga päev on aastaringis erinev,
on ju ka sõnad loodus ja lootus peaaegu samad.

Meil on Gregoriuse kalendri järgi aasta 2012
planeet Maa on aga ümber Päikese tiirelnud umbes 4 540 000 000 aastat.

Mulle hakkas blogi'ndus täitsa meeldima, kuid praegu lühidalt kõik.

"Olen tühi olen vaba olen siin"

November 5, 2012

Naeru lill






































Õe Kadiga uurisime mõned nädalad tagasi vanu koolis ja lasteaias joonistatud pilte.
Leidsime õe Kristi joonistud teose "Naeru lill".
See mandala sarnane pilt mulle väga sümpatiseeris ja autori lahkel loal jagan seda ka siin.
:)

November 3, 2012

Põhjanael - keskendatus ja rahu - täiuslik häälestus

silmad põhjanaela klammerdumas
taevast joon joon
tähtede suunas juuksekarvakesed kasvavad

**************************************************
Vahel imetlen "oma" kassi, nö elukaaslast,
mingis mõttes on ju kõik siin meie elu kaaslased.
Olen jälginud, kuidas samaegselt on ta justkui (ülimas) rahus ja keskendatuses.
Keskendumine koos sisemise rahuga - tasakaal.

*****************************************************************************

Meenub lugu Buddhast ja sitarimängijast,
milles viimane väidetavalt kirjeldas sitarikeelte häälestamist.

Kui sitarikeel on liiga lõtv, siis ei teki õige heli,
kui keel on liiga pingul, on keele purunemise oht, ning ikka ei teki õiget heli.
Täiuslik häälestus on kusagil vahepeal
- mitte liiga pingul - mitte liiga lõtv.


November 1, 2012

vaikust kirjeldada võimatu tundub
vaikust võimalik kuulata kuulda

Aeg?

"Enamus arvab, et aeg möödub; tegelikult seisab aeg seal, kus ta on.
Möödumist me võime nimetada ajaks, kuid see on ebatäpne arusaam, kuna see, kes näeb ainult aja kulgu, ei suuda mõista, et see seisab paigal just seal, kus ta on." - Dogen

"Praegune hetk on absoluutne rahu. Kuigi see on ainult praegune hetk, pole sellel hetkel mingeid piiranguid ja selles peitub igavikuline rõõm." Huineng

Li

Joseph Needham
kirjeldab "li'd" raamatus Science and Civilisation in China
lehekülgedel 558, 567

"Oma vanimas mõistes tähendas see mustrit asjades, märke nefriidis või kiude lihastes...
see muutus aegade vältel "printsiibiks" kuid see on säilitanud suujuures "mustri" mõiste...
ja selles peitub ka "seaduse" tähendus. See seadus aga on säärane, millega terviku osad peavad ennast sobitama juba sellepärast. et nad on selle kõiksuse osad
...Kõige tähtsam nende osade suhtes on see, et nad peavad täpselt sobima oma kohale teiste osade suhtes selles tervikorganismis, mida nad koos moodustavad." - J. Needham

Bumerang

loobin ja loobin
järjest jõulisemalt kaugemale
a lendab ikka ringiga tagasi
see vana bumerang

October 30, 2012

30

PALJU ÕNNE KALLITELE VANEMATELE
MARGUS JA MARJE MÄRK'ILE
TÄNASE 30. PULMA-AASTAPÄEVA PUHUL!!!


AU JA RÕÕM ON OLLA TÄNA

JUST SIIN 
NENDE MÕLEMAGA KOOS
 

HÕISSA PULMAD!!!
KIBE, KIBE, KIBE!!!



October 27, 2012

Snow

The more I see the less I know
The more I like to let it go


October 26, 2012

esimene

rõõmust rõkkan
õue tõttan
lume sisse 
trambin raja
läbi küla
kuum kakao

October 24, 2012

igavikuline

nähes minevikku olevikus tulevikku luues

Voolab

Jõgi voolab

Ütlen jõgi, peatu
Jõgi ei peatu
Ütlen jõgi, voola aeglasemalt
Jõgi ei voola aeglasemalt
Ütlen jõgi, voola siis kiiremini
Jõgi ei voola ka kiiremini

Jõgi voolab

October 16, 2012

1

tunduvad näilised mitmus - personaalsus
tõelisemad ühtsus - universaalsus

justkui oleks erinevusi
kuid mis ühendab meid inimesi?

oleme ju kõik
osakesed inimkonnas
üksused planeedis, päikesesüsteemis
galaktikas, universumis

loendamatult palju on veel
kõike seda mis meid ühendab

isegi võiks öelda et
kõik meid kõiki ühendab

October 14, 2012

the soul of genius

"Neither a lofty degree of intelligence

nor imagination nor both together go to the making of genius. 


Love, love, love, that is the soul of genius."


Wolfgang Amadeus Mozart (1756 – 1791)