Kirjutan Sulle Istanbulist, mis 14,1 miljoni elanikuga on suuruselt kuues linn planeedil Maa. Olen Istanbulis juba kuuendat päeva. Türgis 18. päeva, mille jooksul olen jalutanud üle 250 km - kokku nüüdseks läbitud jalgi üle 3400 km.
I write to You from Istanbul which is the sixth-largest city proper in the world with a population of 14,1 million.
It's day 6 in Istanbul, day 18 in Turkey. I have walked in Turkey more than 250 km - total from Estonia over 3400 km.
Türgi algas juba Kreekas. Mitmetes ida-Kreeka külades, linnades elab palju türklasi. Raske oli mitte märgata pearätikuid kandvaid või üleni musta riietunud naisi. Raske oli mitte kuulda mošeetornide ehk minarettide külge kinnitatud läbi suurte kõlarite 5 korda päevas kaugele kostvat ezan'i ehk kutset palvele.Kui siis lõpuks 14. oktoobril sisenesin jalgsi Kreekast Türgimaale, oli peatselt tunda, et olen sisenenud teistmoodi maailma.
Esimeses külas Karaağaç 'is möödudes ühest kohvikust, kutsusid kohalikud türgi mehed mind istuma - ostsid mulle mitu teed, küsisid hulga küsimusi, üks meestest oli mures mu juba natuke katkiste matkasaabaste pärast, mis Ungaris olid veel täiesti uued. Ta võttis jalast oma jalanõud ja pakkus lahkelt mulle, millest siiski keeldusin. Jalutan edasi Edirne suunas, paljud inimesed tervitavad - lapsed, noored ütlevad või karjuvad eemalt "Hello!!!".
Kahel pool teed müüvad inimesed puu-ja juurvilju. Üle maantee 7-8 meetri kauguselt viipab üks mees käega ja viskab minu suunas kõrge kaarega ühe õuna, mis mul õnnestus edukalt kinni püüda.
Hingan kergendatult - esimesed kohtumised, inimeste olemised, liikumised, silmad ja esimesed jalutatud kilomeetrid Türgis on olnud juba eriti põnevad!!!
Kuid nüüd nõuab elu kogemine, loomine siin praeguses olevikus endale nii palju tähelepanu ja aega, et ma ei jõua enam rohkem kogetut kirjeldada. Kuid olen kohanud ja olnud koos nii palju heade, lahkete ja abistavate türgi inimestega. Lisaks mitmete vendade ja õdedega planeedi erinevatelt kontinentidelt.
Kirjutan neist millalgi hiljem.
Olen tänulik.
Mõned fotod albumites
https://plus.google.com/photos/+MeigoM%C3%A4rk/albums
Ühtsus,
rahu,
rõõm,
armastus
ja tänulikkus
olgu Sinuga, Sinus ! ! ! ! !
olgu Sinuga, Sinus ! ! ! ! !
Turkey stared already in Greece.
Many Turkish people live in many villages and town in east Greece. It was hard not to notice women wearing the hijab.
Hard not to hear the hezar - the call for prayer 5 times a day coming through the loudspeakers that are connected to the minarets - the towers of the mosque.
When I finally entered Turkey on foot from Greece on the 14th of October I felt soon that I have entered into a different world.
In the first villages called Karaağaç I passed one cafe where local Turkish men invited me to sit. They bought me many teas, asked many questions. One man was worried about my hiking boot which were brand new in Hungary but then entering Turkey already little bit broken. He took off his shoes and offered them to me but I refused the offer.
I continued my walk towards Edirne. Many people greeting, young people saying or yelling from far away "Hello!"
Both sides on the road people are selling fruits and vegetables. Across the road 7-8 metres away one man greets me and then throws an apple towards me which I managed to catch successfully.
I started to breath more lightly - first meetings, beings, movements, eyes and walked kilometres in Turkey have been very exciting!!!
But now living and creating in the present moment asks so much attention and time that I cannot describe any more the past experiences.
I have met so many interesting, helpful and good Turkish people and also many global brothers and sisters around the world. I will write about them some other time.
I am grateful.
Some photos in albums
https://plus.google.com/photos/+MeigoM%C3%A4rk/albums
May oneness,
peace,
joy,
love
and grattitude
be with You, in You ! ! ! ! !
