January 31, 2013

Pause to wonder

"He who can no longer pause to wonder and stand rapt in awe, is as good as dead; his eyes are closed."
- Albert Einstein (1879 - 1955)
"The only devils in this world 
are those running around in our own hearts, 
and that is where all our battles should be fought." 

- Mahatma Gandhi 1869-1948

Mind and Life XXVI

Käesoleval aastal 17-22 jaanur toimus

Mind and Life XXVI: Mind, Brain and Matter - Critical Conversations Between Buddhist Thought and Science

Olen praeguseks läbi töötanud esimese 3 päeva materjali (15 tundi), pool veel ees.
Soovitan!


http://www.dalailama.com/webcasts/post/273-mind-and-life-xxvi-mind-brain-and-matter---critical-conversations-between-buddhist-thought-and-science 

Twenty of the world’s foremost scientists and philosophers with His Holiness the Dalai Lama and other senior Tibetan scholars will address topics over the course of the week that include the historical sweep of science and the revolutions in our understanding of our physical universe and the nature of the mind. Scientific and the classical Buddhist philosophical methods of inquiry will be studied, as well as selected topics in quantum physics, neuroscience, and Buddhist and contemporary Western views of consciousness. In addition, the applications of contemplative practices in clinical and educational settings will be explored.

January 27, 2013

Tiibet

Reedel haarasin raamatukogust kaasa pea 590ne leheküljelise kõvade kaantega raamatu.
Õhtul alustasin lugemist, enam pidama ei saanud. Laupäeval ärgates tundusid kõik harjumuspärased igapäevased askeldused ebamaiselt ebaolulised, hakkasin kohe edasi lugema. Kell oli täpselt 22:07 kui taipasin, et olen terve päeva jooksul joonud ainult mõne tassi teed, söönud mitte midagi.

Pühapäeva alustasin lugemisega, tund aega tagasi sai raamat läbi. Istusin kodus, ei teadnud ega osanud mitte üheski suunas vaadata, ei sisse ega väljapoole - kõik oli justkui õhu sarnane - tühi, samas täis - mina, tuuleke olin aga paigal.
Kassil õnnestus tikutops käpaga tooli ääre peal maha ajada ning mängis sellega.

Kuid nüüd sellest raamatust.
Raamatu autoriks Heinrich Harrer (1912 - 2006)

Harrer sündis Austrias.
26 aastaselt (1939 aasta mais) suundus alpinist Heinrich Harrer ekspeditsioonile Indiasse, et valmistada ette Kašmiris asuva Nanga Parbati mäetipu vallutamist. Sama aasta septembris arreteeriti Harrer ja teised ekspeditsiooni liikmed Briti India sõjaväelaste poolt ning suleti interneeritute laagrisse Indias.
1943 aasta mai kuus (pärast pea neljaaastast vangistust) õnnestus Harreril Dehra Duni laagrist põgeneda ning jõuda peaaegu välja Tiibeti piirini, kus peale 38 päeva vabaduses viibimist ta taas kinni võeti ning laagrisse tagasi toimetati.
Aasta aega hiljem õnnestus Harreril uuesti interneeritute laagrist põgeneda, ning jõuda salaja üle piiri välja Tiibetisse.
Järgevad 21 kuud rändas Harrer koos sõbra Peter Aufschnaiteriga läbi Tiibeti pealinna Lhasa suunas.
Erinevad külad, inimesed, elukogemused, vargad.
Magamine telkides, nälg, väsimus, vahel öösiti -30 kuni -40 kraadi külma.
Heinrich'il ja Peter'il õnnestus siiski ilma vajalike dokumentideta pealinna jõuda.
Seal said nad peagi tuntuks, neid toideti, majutati hästi. Mehi külastasid erinevate kõrgete seisuste esindajad. Peagi oli neil Lhasas palju tööd, ehitasid tamme, kuivatuskanaleid jnejnejne...
Mehed äratavad oma kohaloleku ja tegudega Tema Pühaduse Dalai Laama ning tema perekonna tähelepanu
Harrer sai peagi väga lähedaseks sõbraks Tema Pühaduse XIV Dalai Laama'ga, kes tol ajal oli 14 aastane. Harrer õpetas Dalai Laamale inglise keelt, geograafiat, matemaatikat ja palju muud. Ehitas noore Laama palvel tema suvepaleesse kino jne...
Oli tunnistajaks sellele, millist segadust külvasid Tiibetisse sisenenud Hiina väed.

Soovitav väga Heinrich Harrer'i raamatut "Seitse Aastat Tiibetis Minu Elu Dalai Laama Õukonnas"

Leidsin veel enda jaoks huvitavaid paralleele aasta tagasi loetud Lama Anagarika Govinda raamatuga "Valgete Pilvede Tee" ja praegu lõpusirgel oleva inglise keelse Sogyal Rinpoche raamatuga "The Tibetian Book of Living and Dying".
Olen "viimasel ajal" igati häälestatud "Tiibeti võnkesagedustele". Leidsin veel selle nädala alguses, et tädi Marika oli ostnud 2001 aasta filmi Samsara originaal soundtrack CD, selle kuulamine avaldas mulle tõesti mõju, ning nädala keskel avastasin, et see sama tiibetikeelne film Samsara on täispikalt koos inglisekeelste subtiitritega ka Youtubes.

Kuid praegu tundub mulle uskumatuna, et pea viis aastat tagasi kui olin äsja saanud 18. aastaseks lendasin esimest korda üksinda Londonist Lõuna-Indiass.
Olles ümbitsetud lapselikult heatahtliku positiivselt kaitsva tuule sarnaselt puhuga auramullikesega.
3200 km rändasin rongi, busside ja džiipidega läbi India kõige põhjapoolsemasse osariiki Kashmiri, mis on ju kohe seal samas Tiibeti kõrval. Oeh!
Olen seal elanud nende inimestega koos - näinud neid mägesid ja tähti. Ei unusta!

January 20, 2013

Hommik

Tere püha päeva!

Täna hommikul lindistasin kodus klaveriga ühe teose, mille kirjutamist, sünnitamist alustasin 2. detsembri varahommikul kella poole nelja ajal.
Teos sai pealkirjaks Hommik, mitte seetõttu, et ta on hommikul sündinud või lindistatud, 
vaid kuna tunnen, et ta on justkui omamoodi "nurgakivi". 
Mõned aastad olen otsinud ja kombanud - leidnud ning katsunud erinevaid "kive", kord ei ole sobinud kuju, teine kord jälle materjal. 
Kuid selle "leitud kiviga" tunnen - nurgakiviks on ta igati sobilik. 
Nüüd võib edasi hakata "laduma vundamendi esimesi kive, kihte". 

Millal kunagi "ahju" , "korstna" ladumiseks läheb ja millise materjali ning kujuga saavad need "kivid" küll olema jne...? Seda veel ei adu. 

Mõningate näpuvigadega, tiba häälest ära vajunud klaveri ning natuke rikkis lindistamisapartuuriga kombineeritud algset ning lühendatud versiooni Hommikust on võimalik kuulata ja allalaadida leheküljelt

https://soundcloud.com/meigom/hommik

Aitäh Teile!

January 18, 2013

Kaastunne

Eile õhtul kokkasin kodus ühte ülimaitsvat pajarooga, nii maitsev sai, et sõin üksi terve suure pannitäie, kõht oli siis küll liiga täitunud. 
Hiljem, kui kardina vahelt paistis noorkuu sirmilt peegelduv peenike valgusriba diagonaalselt täpselt klaveri ainult neljale klahvile, mängisin neil neljal noodil.

Ma imestan ikka ja jälle, ega jõua ära imestada, kuidas näiteks ainult seitsmest noodist koosnev ühehäälne meloodia-jupike (mis võtab noodipaberil ruumi ainult pool rida) võib olla niivõrd täis - täitunud.
Kuidas üks lühike ühehäälne meloodialiin võib olla justkui hapnik, mille kogemine ennast ei ammenda. 

Hingan ja hingan, kuulan ja kuulan uuesti - endiselt elav, endiselt värske...

Ja siis võib olla mitu noodilehekülge ruumi võttev pikem mitmehäälne teos, milles on küll sadu korda rohkem noote, kuid mis oleks justkui täiesti tühi - kuulan teda, hingan - tühi, tühine. Minujaoks mitte midagi ütlev.


Pöördudes siis selle sadadest nootidest koosneva mitmehäälse teose juurest uuesti tagasi selle lühikese seitsmest noodist koosneva meloodialiini poole-juurde - ta on endiselt elav, täis, palju-ütlev, kohati tundub lausa "kõikeütlev".

Korraga suubudes aga Suurde Vaikusesse, tundub ka see elav viisike siiski suhteliselt tühine. 
Vahel tundub see vaikus nii ülisuur, ülenitäis, ülenirahu, üleniühtsus - kõik meloodiad ja isegi sõnad tunduvad temas tühised olevat.

Igatahes oli eile õhtul kõht täis, tuba soe. Jalutasin kuu, tähtede ning betrooleumlambi valgel naabri-Kadi poole muusikasaadet Mi vaatama. Kadi kokkas ka ühte head rooga, millest ei saanud ma kuidagi keelduda.
Siiski liiga täis kõhuga ei soovita kellelgil magama jääda, kuid see ei ole just eriline uudis.

Hommikul kui Päike tõusis oli õues -15 kraadi külma.

Laulsin kõva häälega 

"Vett vedama ei saagi minna keegi, 
vett lihtsalt pole 
nii külmal ajal. Ära parem teegi. 
Kui saad, siis ole."
  
Temperatuur oli tõusnud -10, kui 9,5 kilomeetrist Tuudi ringi läksin jooskma.
Taevas oli täiesti pilvitu, Päike säras ja põldudel lumi sillerdas justkui kristall-väli, taevas noorkuusirp.
Õhk kargelt värske. Kristi, vaata kas mäletad see tumesinine kapuutsiga Everesti õhuke kuid hästi sooja hoidev jope, mille Sa mulle kinkisid, vot sellega jooksmas käia on lihtsalt ülihea! Hästi keha ligi, kuid ei ole liiga palav.
Soovitan kõigile, tehke rohkelt sporti!!! 
Südamele ja vereringele kasulik jnejnejnejne...seedimine on kiirem, keha kergem, ajutegevus efektiivsem. 
Kõik muud tegemised ja loomised hoopis teise laenguga sujuvad.
Praegu olen endajaoks saanud paika, et 10 km päevas (natuke üle tunni aja jooksu järjest) on minujaoks sobiv. Kasulik. Peale pesu ja pooletunnist puhkust olen laetud mitmekordse energiavooluga, mida siis arukalt suunama vaja hakata.

Täna hommikuse jooksu ajal meenus see, kuidas eelmise aasta suvel Lihulast kodu poole jalutasin ning Olev ja Helmi pidasid auto kinni, ning kutsusid mind peale. Nad olid tulnud just oma iganädalaselt Lihulas käigult, mille raames külastavad poodi ja raamatukogu, Helmi'l olid silmad ja huuled värvitud. 

Väike taksikoer Pipi oli ka kaasas. 
See oli väga mõjuvõimas minujaoks, kuidas nende kuidas nüüd öeldagi, mingis ühendväljas olla. 
Külas oli parajasti teereremont ning jäime autoga ühe kurvi peal teeserva kruusa sisse kinni, siis Olev andis gaasi ja vahetas aga käike, ei liikunud me kuhugi poole, Helmi samal ajal kõrval muudkui rääkis, noo kuidas sa nüüd ei saa sõidetud, kullakene, proovi nüüd uuesti...ja nüüd, anna gaasi!!! 
Lõpuks saime siiski välja auto, ütlesin, et lähen külaristil maha, kuid Helmi ütles, et mis nad ikka ristil peatavad, sõidavad ikka oma koduhoovi ja siis saan läbi nende hoovi minna ju jõe äärde ning mööda jõeäärt koju. 
Igatahes kui olime nende hoovi jõudnud ja nendega hüvasti jätnud, olin täiesti uudses seisundis. 
See nende vaheline partnerlus, olemine tundus niivõrd hea, soe, harmooniline, kuigi olin nendega koos ainult veerand tunnikest - taipasin, et midagi sellist on minu elus küll täiesti puudu! 
Mööda jõeäärt imestunult hõljudes liikusin siis kodu poole.
Sellest ajast saadik on minuga olnud kindel plaan minna Olev'ile ja Helmi'le ühel päeval pikemalt külla, ning uurida, mis on need printsiibib, millele nad oma kooselus toetuvad.

Alati, kui Oleviga külavahel kokku põrkume, seisatame tükk aega, naeratame, vestleme paar sõna. 
See tema silmadest ja naeratusest kiirgav rahulolev rõõm on absoluutselt alati mulle väga suurt mõju avaldanud - ning see tundekogemus, kuidas minu naeratus ja elurõõm lihtsalt kahvatuvad tema auras.

Nüüd Helmi-Ly 'd ei ole juba kuu aega meiega. Olgu rahu temaga!
Ainult korra olen Olevit näinud selle aja jooksul, 
see tema silmadest voolav valu lõi mulle kurku koheselt nii võimsa hoobiga valuliku klobi, neelatasin.
"Kas sul tuba on ikka soe?", küsis Olev. Vastasin, et on. Suhtlesime. Ta läks metsa puid tegema.

See siis ongi kaastunne - tunda seda elurõõmu ja valu, mida meie kaaslased kannavad.

January 9, 2013

AHHAA

Jõudsin tagasi koju Läänemaale. Täpselt nädal aega olin külas vanaema Endla'l Jõgevamaal. Algselt oli plaanis minna kolmeks ööpäevaks, kuid kuna kõik protsessid meis ja meie vahel muutusid üha sügavamaks, oli ilmselge - kindlasti vaja jääda kauemaks.
Pean seda üheks kõige arendavamaks, erilisemaks, olulisemaks nädalaks siiani selles lühikeses elukeses.

Tagasi kodu poole sõites olin mõned tunnid Tartus. Esmaspäeva hommikul viibisin Tartu Ülikooli taga oleval Toomemäel. Kohates seal ühte mänguväljakut, pühkisin kiigu lumest puhtaks, hakkasin kiikuma.
Siis see isetu puhas siiras lapselik rõõm - naeratamine ja vaimuvabadus - südamepõhjast naermine,
mis mind valdasid, olid tegelikult toredad. Neid ei tohiks küll iial kaotada!!!
Niimoodi võiks ju ikka kiikuda ka vanaduspõlves, nagu nt helilooja Eino Tamberg.

Külastasin ka AHHAA teaduskeskust. Minujaoks üks põnevamaid "asju" seal oli suur kahe klaasi vahel olen sipelgapesa, kus siis võis nende tegevust jälgida.
Olles kõrge klaasi juures tükk aega seisnud ning jälginud tuli minu kõrvale sõbralik personalineiu.
Küsisin, kui palju sipelgaid sellises "pesas" elab? Ta vastas, et kusagil 40 000.
Siis ütlesin, et neil on siin nö hierarhia ju ikka ülitäpselt paigas.
Neiu vastas, et jaa. Siin sellel alal on töösipelgad ning siin all on sipelgad, kes on praegu täielikult vegetatiivses olekus.
Ahaa, mediteerivad, ütlesin. Küsisin, et kuidas on nii, et mõni sipelgas on ikkagi nö kuninganna. Kas ta siis sünnib kohe kuningannaks?
Ei sünni, kuninganna valitakse, siis hakkavad kõik teised sipelgad teda nö nuumama ja toitma.
Valitakse? Peaaegu siis nagu demokraatia.
Jah, ning üks kuninganna võib muneda järjest kuni 30 aastat.
30 aastat??? Vau!

Kell 12 külastasin planetaariumit. Olin esmaspäeva lõunal ainuke külastaja.

Planetaarium

Juba kaugelt paistab silma suur hõbedane kera meie maja katusel. Selle sees asub maailmas täiesti ainulaadne täissfääriline planetaarium. See tähendab, et näha on umbes 5 miljonit tähte nii pea kohal kui ka kõikjal meie ümber – kaasa arvatud jalgade all.
Meie planetaariumi optilise projektori autor on Jaapani leiutaja Takayuki Ohira. Projektori nimi on Megastar ning see on kantud Guinessi rekordite raamatusse kui kõige täherikkam projektor maailmas. AHHAA teaduskeskus kasutab projektorit Megastar IIB ning see on ainuke samataoline Euroopas. 


Igatahes seal planetaariumis oli seanssi läbiviijaks heledajuukseline neiu Jelena.
Rändasime siis eemale planeet Maast.
Siis jooksis arvutisüsteem kokku, Jelena väga vabandas. Ütlesin, et pole miskit (niimoodi ju masinatega ikka vahel juhtub) lisasin - hea, et Päikesesüsteemis selliseid "viperusi" ei toimu.
Peagi algas seanss uuesti, jätsime seljataha kõik meie Päikesesüsteemis olevad planeedid, Päikesesüsteemi enda, reisisime välja Milky Way galaktikast, üha kaugemale.
Ja siis tagasi Maale. Muusika oli küll väga mõjus! Kuigi kosmoseavarustes sellist muusikat tõenäoliselt ei kuule - vb kuuleb ka, kui tõeliselt kuulata osata.
Hiljem uurisime erinevaid taevatähtkujusid. Seletasin talle, et tegelikult selliseid struktuure nagu nt Suur Vanker jne ei eksisteeri, ainule meie planeedilt vaadates tundub, justkui oleks taevas mingi vankrisarnane kujund. Kuid need suure vankri tähed ei ole tegelikult ju ühel tasapinnal, vaid teineteisest miljardite valgusaastate kaugusel ning mõne teise kosmose "nurga alt" vaadates vankri kujund nö "valgub laiali".

Lõpuks küsis Jelena, kas mul on veel küsimusi.
Ütlesin jaa. Mis siis ikkagi on meie inimeste funktsioon siis galaktikas?
Jelena vastas naeratades koheselt kõhklemata ja väga kindlalt laetud veendumusega,
mis mulle tõepoolest ka mõju avaldas -

elada - ja õnnelik olla

Tõdemus

mida enam kasvan, muutun, arenen
seda enam pean tõdema, kuulma, nägema
kui väga isekas, pime, kurt
olen olnud - lõputu areng

January 8, 2013

Strange

“Strange is our situation here on Earth. Each of us comes for a short visit, not knowing why, yet sometimes seeming to divine a purpose. From the standpoint of daily life, however, there is one thing we do know: that man is here for the sake of other men - above all for those upon whose smiles and well-being our own happiness depends.” - Albert Einstein (1879 - 1955)