Lühikokkuvõte 13. - 30. september

Hei kulla lugeja

Tervist Sulle Ouranoupolis'e linnakest Aatose mäe lähedalt Kreekamaalt!
Minu aeg siinsetes ruumides on peatselt lõppenud, siiski jõuan veel luua ühe blogipostituse, enne kui asun teele Istanbuli - Türgi poole.
Olukord Türgis on viimase kahe nädalaga muutunud, seoses sinna põgenenud süürlastega. Minu planeeritud marsruut kulgeb siiski läbi Põhja-Türgi. Vajadusel olen loomulikult ka alati valmis selle jalgsirännaku katkestama. 

* * * * * *

Tallinnast alates on minujaoks olnud olulised inimesed ja loodus, kellega mul on õnnestunud kohtuda ning koos olla. 
Oluline on olnud iseenda sügavam ja ehtsam tundmaõppimine ja identiteeditunnetus erinevates olukordades, kui seltskond ja keskkond on koguaegses muutumises. 
Oluline on olnud austuse praktiseerimine kõige suhtes, kellega kokku puutun. 
On olnud oluline proovida siiralt mõista inimeste ja teiste olenditega toimuvaid erinevaid protsesse. 
Oluline on olnud need tunnetused-tõdemused inimeste ja looduse kohta lindistada, kristalliseerida heliviisidesse, et hiljem kogunenud helimaterjali kasutades komponeerida mõni uus tore - ilus teos. 
Oluline on olnud jagada blogipostituste ja fotode vahendusel väikeseid killukesi minuga toimuvast. 
Oluline on olnud tõdeda, kui palju on minuga koos veel isekat üleolevat uhkust, ebapraktilist muretsemist ja vihastumist. 
Oluline on olnud nende sisemiste negatiivsete dünaamikate asemel olla võimalikult tolerantne, mõistev, tänulik, avatud, lahke, abivalmis - seda mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga suheldes.

* * * * * *
Edasi lugemiseks kliki palun
alumist sinist Loe edasi . . .

No Greater Love

Kuna Jeesuse Kristuse õpetus on olnud viimastel päevadel siin Aatose mäe lähedal minujaoks eriti asjakohane, tunnen siinkohal vajadust Sinuga jagada üksikuid killukesi inglisekeelset raamatust "No Greater Love", mille autoriks on Ema Teresa (1910-1997). 

See raamat oli minuga koos, kui Eestist seda jalgsirännakut alustasin. Poolas Debrecheni linnas tundsin siiski vajadust see raamat ära kinkida. 
Vabandan, et järgnevad kirjeldused on inglise keeles.

Mother Teresa - No Greater Love

On Prayer

Prayer is in all things, in all gestures.

Let us free our minds. Let's not pray long, drawn-out prayers, but let's pray short ones full of love.

We must never forget that we are bound toward perfection and should aim ceaselessly at it.

But you cannot give what you don't have.

The interior silence is very difficult, but we must make the effort. 
In silence we will find new energy and true unity.

Nature: trees, flowers, and grass grow in silence. The stars, the moon, and the sun move in silence.

We must have a clean heart to be able to see - no jealousy, anger, contention, and especially no uncharitableness.

As Saint Augustine says, "Fill yourselves first, and then only will you be able to give to others."

Our contemplation is our life. It is not a matter of doing but being.

On Love

The whole gospel is very, very simple. 
He's turning and twisting just to get around to one thing: love one another.

One day I picked up a man from the gutter. His body was covered with worms. I brought him to our house, and what did this man say? He did not curse. He did not blame anyone. He just said, "I've lived like an animal in the street, but I'm going to die like an angel, loved and cared for!" It took us three hours to clean him. Finally, the man looked up at the sister an said, "Sister, I'm going home to God." And then he died. I've never seen such a radiant smile on a human face as the one I saw on that man's face. 
He went home to God. See what love can do!

It is the intensity of love we put into our gestures that makes them into something beautiful

Don't imagine that love, to be true and burning, must be extraordinary. 
No; what we need in our love is the continuous desire to love the One we love.

Holy souls sometimes undergo great inward trial, and they know darkness.

It does not matter how much we give, but how much love we put into our giving.

Where God is, there is love; and where there is love, there always is an openness to serve.

We must know that we have been created for greater things, 
not just to be a number in the world, 
not just to go for diplomas and degrees, this work and that work. 
We have been created in order to love and to be loved.

What matters is the gift of your self, the degree of love that you put into each one of your actions.

At the end of our life, we shall be judged by love. - SAINT JOHN OF THE CROSS

Edasi lugemiseks kliki alumist 
väiksemat sinist Loe edasi . . .

Esimesed 10 päeva Kreekas

Austatud lugeja

Tervist!
Mul on Sulle täna eriti rõõmus meel kirjutada, et 12. septembri õhtul jõudsin linnakesse nimega Ierissos.

Sellega ühtlasi lõppes minu jalgsi ümber maakera rännaku esimene pikem faas Tallinn (Eesti) - Ierissos (Kreeka), mille jalgsi läbimiseks jalutasin 4 kuud, kümnes riigis, kokku 2800 km.

Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Serbia, Bulgaaria, Kreeka.

Nüüd olen alustanud igapäevasest pikemast jalutamisest mõnenädalast puhkust, mille jooksul kasutan liikumiseks ka busse. Siiski juba peatselt on kindel plaan jätkata ainult jalutamist Ierissos'e linnast.

Kui kõik ettevalmistused (kindlustused, viisa, täielikud tervislikud läbivaatlused, täpse marsruudi paikapanek, ööbimiste organiseerimine, minuga kaasas oleva varustuse uuendamine ja kõige ebavajaliku hülgamine jne jne...)
kui need kõik sujuvad, siis juba oktoobri teisel nädalal soovin alustada selle "jalgsi ümber maakera rännaku" teise faasi ainult jalgsi läbimist, milleks on Türgi ja Iraan.

Loomulikult ei hakka ma jalutama Iraagis, Afganistanis ega Pakistanis. Kuid kui Iraani läbimine peaks tõepoolest õnnestuma, siis edasine praegune plaan on sõita laevaga ühte minu lemmikriiki India, et võiks alata selle jalgsirännaku faas 3.
Ei rutta siiski veel nii kaugele!!!
  
Samm-haaval. Päev korraga.
Isegi võiks kirjutada, et südamevõnke, hingetõmbe ja silmapilgu haaval!

* * * * * *

Praegu kirjutan Sulle aga Thessaloniki'st - suuruselt teine linn Kreekas, linnas elanikke rohkem kui 320 000.
Koos linna ümbritseva metro-alaga on siin Thessalonikis elanikke rohkem kui 1,1 miljon.

Jõudsin siia eile hommikul bussiga.
Ja juba homme hommikul jõuab siia Ateenast ka minu kallis õde Kadi Märk, kes on Kreekas reisinud mõned päevad minust kauem (enamasti muidugi mitte jalgi)!
Meile on peatselt antud olla koos siin Kreekas 5 päeva, mille jooksul õnnestub tõenäoliselt külastada Olümpose mäge ja lihtsalt koos olla, kogeda, õppida, areneda, armastada!!!

* * * * * *

Järgnevalt mõned pildid ja kirjeldused
esimesest nädalast Kreekamaal

HELLAS
TERE TULEMAST
Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid.

Foto 4.09 kell 18:41

Kliki alumist

Loe edasi . . .

Ütle, meri, mu meri, miks sa siia mind tõid?

Täna, 10. septembril jõudsin merre ujuma


Paralia Vrsana nimelise linna kõrval Kreekas.
Fotol Strymonian'i laht,
mis hakkas mulle paistma täpselt kell
11.
Viimati nägin merd Garciems'i küla lähedal Lätis 31. mail.

Juured vees pärast 2755 km

Eemalt paistev linnake Stravros

Bulgaaria - Kreeka

Ahoi!!!

Eile (4.sept) õhtul kell pool 7 sisenesin Hellas'esse, ehk Kreeka'sse.
Viimased 4 km enne piiri jalutasin üksinda veel pooleli oleval kiirteel, kus töömehed olid äsja tööpäeva lõpetanud.

Kolmapäev oli ekstreemne, pingeline - täpselt 20 km lõik Krupnik'ust Kreshna'sse, jalutasin mööda maanteed nr 1 E79e,kuna ühtegi teist väiksemat paralleelset teed ei olnud. Jalakäijale ei olnud seal mägistel teedel just palju ruumi, tunde olin ülikeskendunud igale väiksemalegi liigutusele seal kurvistel tiheda liiklusega teel, kus mõnda aega voolas kohe minu kõrval paari meetri kaugusel ja kümme meetrit madalam lai mägijõgi, teisel pool kahes suunas sõidukid (kes tihti möödusid minust vähem kui ühe meetri kauguselt). Ühel pool suur jõgi, teisel pool kiired sõidukid ja paarikümnemeetri kõrgune vertikaalne kalju, mis oli tihti traatvõredega toestatud ja lisaks veel vihm!!!


Siis keskpäeva paiku toimus seal maanteel vähemalt nelja autoga liiklusõnnetus, mis minujaoks muutis olukorra palju soodsamaks. Mõlemale poole õnnetuspaika tekkis 4 km ummik, kokku umbes 8 km.

Kui olin üle tunni aja jalutanud möödudes seisvatest sõidukitest ja nendes reisijatest, jõudsin kell 13:30 õnnestuspaigani.
Edasi möödusin veel 4 km pikkusest teisel pool õnnetuspaika olevatest autode ja inimrivist, kellest paljud küsisid minult, kui tulijalt, mis toimub? Ja kui kaugsel?
Sain isemoodi tähelepanu osaliseks, vastates kõikidele küsijatele, et õnnetus on 1 km kaugusel, siis 2 km, 3 km kaugusel...
Suur oli minu kergendus, kui lõpuks just sõidukite liikumahakkamisel jõudsin Kresna'sse, kust sain edasi jalutada mööda väiksemat külateed - puhata närvisüteemi - vaikus, hingamisruum . . .

Eelnevatel paaril päeval sain imetleda kagu-Euroopa suurimaid mägesid.

Karjus ja lambad Lukoli lähedal 1.september 18:04

Edasi lugemiseks kliki alumist
Loe edasi . . .

1. september

Alanud on 1. september.

Peale viimast sissekannet Serbias Niš linnas olen jalutanud natukene üle 220 km, sisenenud 27. augusti õhtul jalgsi Bulgaaria ja eile õhtuks jõudnud Dupnitsa (Dupnica) linna.

Dupnitsa linnas elab üle 38 900 elaniku
ning linn asub kagu-Euroopa, Balkani suurima mäeaheliku Rila kõrval, mille kõrgeim tipp on Musala - 2925 m.

Esimene mõte eile õhtul, kui Rila mäeahelik mulle eemalt paistma hakkas - need on küll kõige kõrgemad mäed, mida sellel jalgsirännakul näinud olen.
Mingit suuremat mägironimist mul Balkani hiiglastele siiski plaanis ei ole. Juba piisavalt saanud jalutada üles alla üles alla üles üles üles alla üles alla üles üles jne...millesse põimunud on olnud kurvid parem parem vasak parem vasak vasak vasak parem jne...

Praegu pikemalt ei kirjuta, alustan asjade pakkimist ja jalutamist Blagoevrgad linna suunas.
Olen Bulgaaria - Kreeka piirist vaid 120 km kaugusel?!

Ma soovin Sulle õnnelikku, edukat,
mitmekülgsete positiivsete arengutega tasakaalukat uut kooliaastat - hooaega ! ! !
Jagugu Sul, meil ikka oskust alati valida
uhkuse asemel lahkus 
ning ahnuse asemel tänulikkus!

„ … sellel, mida me teistele tõestama peame, on vähe väärtust, ükskõik kellele seda siin tõestada ei tuleks. Väärtuslik on see, mida me ise endale tõestada saame.“ - G. Aarma (1916 - 2001)