...

Ta on nähtamatu, käega ei saa teda katsuda;
ta on puudutamatu, ometi igalpool tunda...
Mis see on? Oh imet! Ei ole tal nime.
Omas rumaluses püüdsin ma teda haarata,
ma sulgesin käes, mõeldes, et ta on mul peos,
ent ta põgenes, ma ei suutnud teda sõrmede vahel hoida.
Kurva meelega tegin ma oma käe lahti
ja nägin teda jälle oma peo peal!
Oo seletamatut imet! Oo imelist saladust!
Miks näeme asjata vaeva, miks eksleme ringi?

Püha Siimeon