Hei austatud blogikülastajad!
Kirjutan Teile Haapsalu linnast mereäärsest Õhtu-Kalda majast - minu õe Kristi kodust.
On laupäeva hommikupoolik, mere ääres lõigatakse võsa, taevas pilved,
selja taga köeb vuhisedes praksudes ahi.
Hommikusöögiks puder ja kuum kakao meega. Tunni aja pärast alustan bussisõitu Lihula poole.
Võtan kokku eilse Tallinna päeva.
Hommikul üheksa ajal jõudsin Nõmmele,
külastasin oma vana kooli ja ühikat, milles õppisin ja elasin 5 aastat.
Tallinna Muusikakeskkool.
Jalutasin kohe direktori kabineti suunas, kuid direktor Timo Steiner oli majast just lahkunud, teatati, et naaseb alles õhtul.
Helistasin siis kohe Timole, kirjeldasin, kuidas tahtsin talle üllatusvisiiti teha.
Leppisime kokku, et õhtul üheksa ajal helistame.
Käisin siis korra raamatukogus ja B-majas, kus raamatukogu tädi mind imestusega jälgides teatas, et talle kohe ei meenu mitte minu nimi. Olles kirjeldanud talle oma nime, ütles ta et mul jäid viimane kord ju kõik raamatud ja noodid toomata!!
Vabandasin. Tunnustasin ta mälu, mille peale ta rõõmsalt teatas, et tal peabki ju hea mälu olema.
Ütles, et ta annab nendele noortele noodid kätte ja siis võime kohe juttu puhuda.
Olles pinnapealselt saanud teada, kus ja millega ma tegelen, kinkis ta mulle ühe kooli CD plaadi ja raamatu. Rõõmustusime koos ning soovisime kõike head.
Edasi ühiselamu suunas ikka imestasin sealset loodust,
kuivõrd rahulik elu ja õppekeskkond seal mändide vahel.
Imeline! Lihtsalt imeline. Ja see suur männimets seal ühika taga.
Kasvatajaga me teinetest ei tundnud, kuid peagi oli meie vahel isemoodi soojust, kui jagasin südamlikult mälestusi ning kirjutasin teistele kasvatatele kirja.
Ainult Helle-Mai ning Helju töötavad seal nendest, kes minu ajalgi.
Helgi ja Linda enam mitte. Jätsin sinna ühe enda valatud küünla.
Edasi rändasin tubades, millega sügavad mälestused seotud.
Isemoodi kergemaks muutus hingamine.
Meenutasin, ohkasin ja vabastasin - vabanesin.
Kohtusin paari noore muusikuga, kes nüüd elavad seal majas, kus kunagi meiegi.
Siis helistasin Johan Randvere'le. Vana klassivend ja ühika toanaaber.
Ta teatas, et on hetkel õe Maareni Mustamäe korteris
ning et õeke esmaspäeval tütre sünnitas. See uudis tundus nii tohutu suur ja lõpmatult haaramatu.
Mõelda vaid, väike Mammuke sünnitas tütrekese! Palju tervist talle ja armastust!!!
Johan küsis, kus mina, vastasin et Jannseni poe juures - rõõmustasime, ta teatas, et vabaneb poole kahe ajal.
Kuna just üks 18 buss oli linna poole sõitnud, tundsin, et jalutan siis järgmisesse Hiiu peatusse.
Hiiust sai Kaare, Kaarest Nurme, Nurmest Valdeku jne
1 tund ja 40 minutit hiljem olin kesklinnas Kosmose kino juures.
Jalutasingi lihtsalt nõmmelt kesklinna - Toompeale natuke üle kahe tunni.
Minujaoks oli see väga põnev rännak.
Jälgida neid inimesi, linna, autosid, liikumisi, dünaamikat, helisid
- jälgida, millised reaktsioonid ja tunded tekkisid minus selles harjumuspäratus keskkonnas.
Toompeal õigeusu kiriku ees laulis üks naine imeilustasti käes hoides tühja plastikkarpi, suskasin sinna sisse kõik taskus olevad euromündid ja kummardasime hetkeks sügavalt teineteise ees ja sees.
Kondasin läbi kõik Toompea vaateplatvormid, otsin 4 euro eest mandleid suhku kaneeliga.
Seisin raokoja platsi keskel tolle kivi peal ja soovisin.
Istusin Tammsaare pargis pingi peal - kohtsain ühte tuttavat, muljetasime elu.
Edasi rändasin Eesti Muusika-ja Teatriakadeemiasse.
Kohtsain kohe Valter'it ning Marikest.
Helistasin uuesti Johanile, said teada, et ta neljandal korrusel klassis B 411.
Kohtusime viimati jaanuari lõpus või oli see veebruari alguses.
Oh seda suurt rõõmu!!!
Jutt ei lõppenud meil naer ka mitte. Mälestasime ning jagasime vaheapelseid elukogemusi!
Käisime söömas, korra vanalinnas ühes antiigi poes ühel raamatul järel, mille Johani isa Jaan oli otstnud ja nö kinni pannud.
Võiks öelda, et täiesti märkamatult möödus akadeemias 7 tundi, kuhu mahtus palju toredaid kohtumisi,
paar kohviku külastust ja palju nalja.
Johan lahkub pühapäeval Milanosse õppima. Ehk juba homme lendab Itaaliasse.
Täna tal veel üks konkurss. Mingu tal hästi. Kinksin ka Johanile ühe valatud küünlakese.
Istudes seal ja kuulates mitu tundi, kuidas ta harjutas klaverit, ise samal aja lugedes lõin korra ramatuga vastu klaverit ja ütlesin keskendu nüüd!!!
Kasutasin Arvo Pärdi sõnu
"...kus niimoodi kontsentreeritud iga heli peale, nii nagu igal rohuliblel
- et igal rohuliblel oleks nagu lille staatus."
Järgnevalt Johani esituses Ervi-Sven Tüüri Klaveri Sonaat 2 ja 3 osa,
mis kuidagi eriti südamelähedased mulle.
http://www.youtube.com/watch?v=vaJzs3NIg7A
Peale kaheksat saime Revalis Timoga kokku, natuke sõime ja jõime, muljetasime jälle elu.
Sõitsime korra sadamasse mere äärde ning siis sõidutati mind Kopli Ristiku 10 Joogastuudiosse, kus toimus üritus "Mets Kutsub".
Kuna sõber Indrek lendab nädala pärast teadmata ajaks Ameerika koos paari sõbraga.
Seal oli põnev, toredad inimesed ja maitsvad puu ning juurviljad.
Riinet oli küll ülitore näha üle paari aasta!!! Ta ka vahepeal abielu teele astunud.
Peale keskööd lahkusime peolt, laagri Hesburgeri drive inist haarasime teele kaasa friikartulid ja ketsupi.
Öösel kahe ajal tagasi Haapsalu, kiire kuum kakao ja siis magama.
Sellised kiired lühimuljed pealinnast, väga paljudki ei jõudnud praegu kirjeldada.
Kuid nüüd lähebki kohe varsti Lihula bussi, pakingi asjad kokku.
Kodu kallis kodu ootab!!!
Soovin Teile sooja südant ja rahulikku meelt!
No comments:
Post a Comment