Kuna ida-Slovakkia on põhjast lõunasse suhteliselt lühike, siis läbisin selle jalutades 5 ööpäevaga ning kirjutan Sulle praegu juba Ungarist, kuhu eile kell 13:21 sisenesin.
Olen Bodrog'i jõe kõrval Sárospatak'i linnas, kus natuke rohkem kui 13 300 elanikku.
Olen nüüdseks läbinud 63 päevaga, millest 5 olen puhanud,1605 km.
Ma ei ööbinud Slovakkias mitte üheski peres, siiski ei kiirustanud sealt ka niisama läbi. Kirjutan natuke üleeilsest (18.juulist) ja eilsest.
Reedel jalutasin väiksemates külades ja ka mustlaskülades.
Kappasin 8 km kauem, kuna tegin väikese kõrvalepõike Drahnow'i külakesse.
Just vahetult enne külasse sisenemist oli minuga koos äkki kindel tunne, veendumus, et ma videokaamera ja lindistaja taskutest ära kotti paneksin, niiet mu taskud ei oleks pungil. Kuigi see küla eemalt paistis selline tavaliste majadega, nagu eelmised.
Siiski elasid seal enamuses mustlased ja peatselt olingi ümbritsetud kolmest mustlaspoisist, kes mult raha lunisid. Näitasin neile oma vägagi augulisi tenniseid ja laiutasin käsi.
Siis nad küsisid a telefon? Radio?
Ma vastasin oo nie telefon, nie raadio.
Nende niisama mangumine ja minuga kaasas jalutamine mind üldsegist ei häirinud, kuid siis äkki üks poistest tõmbas lahti minu suure seljakoti ühe väiksema tasku luku, mida ma loomulikult kuulsin.
Pöördusin siis äkitselt ümber koos eriti tõsise näoga ja tegin mitu suurt sammu poiste poole, kes ülikiirelt taganedes peaaegu pikali kukkusid.
Nad olid tõesti ootamatult väga ehmunud, veritardunult "kivistunud".
Ma olin tekitatud nähtamatute lainete ja sellise tulemusega väga rahul ! ! !
Pöörasin aegaselt uuesti lõuna poole ja liikusin edasi, kus peatselt korraks koti seljast võtsin ja luku uuesti kinni tõmbasin - heitsin silmanurgast veel pilgu poiste poole, kes ei suutnud ega osanud ikka veel liigutada.
Kohe sadakond meetrit hiljem oli ühes hoovis pikakarvaline üleni valge karvaga koer. Üks kõige ilusamaid koeri, keda ma näinud!
kliki
Loe edasi
Siis kuulsin seljataga mingit kummalist heli. Üks poiss möödus minust jalgrattaga peatselt maanteel olles väga naerusuine ja vägagi räbalais riideis - kummalist heli tekitasisid tema jalgratta rattad, millel ei olnud kumme peal ning mille kummiteta pleki ja asfalti koosmõjul tekkis tore kõrin.
Midagi ta rattaga juhtus, äkki jäi ta seisma ning ratast putitama.
Kohe vahetult peale seda silmasin ühte väikest üksikut mustlastüdrukut mulle juuksed tuules vastu hõljumas. Mitu meetrit enne meie teineteisest möödumist hakkas ta imeilusasti laulma!
Ja laulis veel mõned meetrid peale möödumist.
Väga ilus meloodia oli, selline 8 sekundiline fraasike!!!
Siis tee läks kaheks, peatee viis külakeset välja, kõrvaltee viis külakese kõrval ääres olevasse agulirajooni, kus enam nii ilusad majad ei paistnud...
Sarnaste mangumiste ja kerjamistega olen varemgi kokku puutunud nii Indias, Nepaalis kui mujalgi. Kuid alles siin või siis juba seal Slovakkias olles kogesin esimest korda seda, kuidas koti lukke avama hakatati. Seda kogesin eelnevalt ka Michalovce suuremas linnas, kus samal ajal kui 2 noormeest küsisid mult küsimusi, rääksid - juhtisid mu tähelepanu, õnnestus kolmandal mustlasnoormehel vaikselt avada suure koti küljesahtel, kus ma reisi alguselt peale ainult aluspesu ning sokke hoian, niiet minu edasi liikudes mõned valged vägagi pesemata sokid välja valgusid.
Siis tuli vastu üks Nissan pickup, mis lasi signaali ja pööras siis ühte hoovi. Jalutasin edasi ja peatselt hüüdis mind seljatagant üks neiu, kes eriti kergel sammul minu poole jooksis.
Tal ulatas mulle tervitamiseks käe, tal olid taevas-sinised silmad...
Küsis inglisekeeles, kuhu ma lähen ning ütles, et nad sõidavad kohe tagasi selles suunas ning võivad mulle küüti pakkuda.
Vastasin, et ma ei saa autot kasutada jne...siis ta nutitelefon helises ning ta kiirutas tagasi auto poole.
5 minutit hiljem nad taaskord möödusid, sama taevasinisilmne noor neiu jookseb kergel sammul üle tee minuni käes neoonroheline helkur-ribadega vest. Ütles, et see on mulle, kuna ma peaksin seda suure tee ääres jalutades kandma, kuna politsei võib mult muidu 50 eurot küsida.
(ja politseiautosid olin eelnevalt näinud möödumas juba viiel korral).
Olin talle tõesti tänulik, kuna tahtnud just sellist vesti ka osta, kuid ühes poes olid minu suurust alles ainult oranžid ja neoonoranž värv tundub kuidagi ärritav olevat.)
Igatahes siis ta pani vägagi hellalt oma parema käe minu vasakule õlale, naeratas ja jättis Jumalaga...
Peatselt peale seda hakkas müristama. Äikene ja sadu oli siiski natuke eemal, kuid mitte kaukas. Sisenesin Oborin'i koos tiheda saju ja taevaste mürisevate välgusähvatustega...
Peale Oborin'i oli lihtsalt üks pikk teesirge keset põlde. Seal keset põlde oli suur ristil olev Kristuse kuju. Jõudsin ainult hetkeks mõelda, et miks ei võiks olla rohkem kujusid Kristuse ületõusmisest, pärast Tema surma võitmist, meie pattude lunastamist ning oma missiooni edukalt läbimist?
Igatahes jõudsin seda ainult hetkeks mõelda, kui märkasin seal samas kujul lähedal märjas rohus ühte avatud lehtedega pornoajakirja. Kuigi ma ole kunagi Slovakkia pornoajakirja näinud, ei olnud väsimuse, niiskuse ja söömata olemise tõttu mul ka tunnet seda sirvida, vaevalt, et see mu isusid oleks kuidagi vähendanud.
JA SIIS . . .
Läbi märja rohu keset seda suurt pikka sirget ja tühja põldu hüppab minu suunas väike kassipojake, kes häälitseb kõrgelt miu, miu, miu...
Ta hakkas mulle järgnema, ilmselgelt ei saanud ma teda sinna ju niisama jätta, nagu keegi tõenäoliselt oli jätnud...
Õnneks ta oli väga kerge ja väike.
Panin ta omale turjale koti ja selja vahel olevasse pesasse, kus ta vägagi rahul oli.
Pea kaks tundi jalutasime siis koos Zemplinske Jastrabie linnakese poole, kus oli plaan talle piima ja süüa osta.
Jõudes siis eelmainitud linna, oli selle ainukene pood suletud, avatud oli 06:00 - 16:30.
Kohe poe kõrval oli baari, sisenesid kassike seljas baari, küsisin baarimehelt suurt pudelit gaseerimata vett. Kuid sularaha oli mul vahepeal otsa saanud ning seal baaris ei saanud kaardiga maksta?!?
Väljun baaris, õues istus üks noormees, kes jõi õlut ja küsis, kas võib teha foto minust ja kassist. Näitasin poe poole, ütlesin, kahju et juba suletud, oleks kassile piima vaja.
Siis ta noogutas mulle, läks baari, väljus koos ümmarguse kõhuga baarimehega, kelle käes oli võti ning kes avas poe ukse ees oleva suure tabaluku. Ütlesin, et mul ei ole sularaha, mille peale noormees naeratas. Väljusid nad koos siiski lisaks liitrisele piimapakile ja kaheliitrise gaseerimata veega, kuna eelnevalt olin ju vett küsinud. Noormees lahkelt tasus nende eest, oli natuke purjust ja väga rõõmus ning tegi siis kassist ja minust foto.
Lähedal asuvas bussipeatuses näljane kiisu siis luristas piima...
Pärast oli toredalt ümmarguse kõhuga, nagu too eelnev baarimees.
Liikusime edasi kass tundus väga rahul, minu seljas olles ei kartnud ta haukuvaid koeri ega asjatult rabelenud.
...Öösel jätsin telgi natuke lahti, et vajadusel kiisuke saaks õue minna. Ta oli tõesti väga tubli! Ainult varahommikul hakkas ringi jooksma ja siis ajas väikese piimanõu telgis ümber.
Hommikul peale söömist asusime edasi teele, kuid siis kulus meil 10,5 km läbimiseks 4 tundi!!!
Kuna kassil peale söömist ja siis uuesti kotil õõtsumisest läks kõht lahti, siis ta hakkas oksendama jne . . .
Kuid tema uuesti keset põlde jätmine ei olnud minujaoks enam üldse variant!!!
Siis Borša linnakesse jõudes olin väikeses poes, kus kõik kolm naismüüjat olid väga rõõmsad sellise ränduri üle. Küsisin, et äkki keegi soovib endale seda kassipoega, ning kuigi üks neist teda paitas, siiski endale keegi ei soovinud. Ladusin korvi kõik vajaliku ning maksa asudes üks müüjatest, kes oli just poest lahkumas, ütles, ootamatult, et võtab ka endale koju!!!
Olin Talle kirjeldamatult tänulik ning andsin talle kassile lisaks veel 3 väikest kalapasteeti, mille väikeste pehmete hammastega kassitütrele olin ostnud!!!
Poest väljudes oli täpselt keskpäev, istusin lähedal olevasse parki puude varjus pingile, kirikukellad lõid pikalt keskpäeva, sõin, puhkasin, olin õnnelik.
1 Tund ja 20 minutit hiljem ületasin jalgsi Slovakkia - Ungari piiri.
Aitäh ! ! !
No comments:
Post a Comment