Kirjutan Teile nüüd 14 800 elanikuga Siemiatycze linnast Poola'st.
Peale viimast sissekannet Korycin'i asula raamatukogust keskväljakul asuva Maasikaprintsessi lähedalt on nii mõndagi juhtunud.
Nüüd kõigest järjekorras...
Laupäeval 21. juuni hommikul kella 9 ajal alustasin koos vihmaga jalutamist 300 000 elanikuga Bialystok'i poole.
Jalutasin tol päeval täpselt 40 km.
 |
Google maps näitas, et täpselt 2 km kaugusel on üks seljakotirändurite hostel. Tundsin, et see on väga hea - väga lähedal peale 38 kilomeetrist vihmaga jalutamist.
Sain siis 5 euro eest üheks ööks omale toa - väikese toa, kus kokku oli 8 nari ehk magamiskohad 16-le inimesele?
Kui olin ennast seal korralikult sisse seadnud, duši all käinud jne...siis tuli sõnum Agata'lt, kes kirjutas, et alles praegu luges minu kirja ning kui endiselt öömaja vajan või mingit muud abi, siis annaksin talle teada. Leppisime kokku lihtsalt kohtumise järgmiseks hommikuks Bialystoki kesklinna väljakul purskkaevu juures.
Õhtuks oli kokku seal väikeses toas peale minu veel 7 meest ja 4 naist ja 2 noort poissi ja hommikuks oli selles pisikeses ruumis arvestatav hulk hapnikku ära hingatud, norsatud ning peeretatud.
Siiski milline kogumus - põnevusega jälgisin mitmeid liigutusi, kuidas inimesed nii õhtul kui hommikul oma asju pakkisid jne...rõõmustasin.
Eelneva öö olin ju olnud palju suuremas korteris - üksinda.
Kella üheksaks olin kõik asjad pakkinud ja teel kesklinna poole.
Seal leidsin peatselt tolle purskkaevu, kus neiu Agata'ga pidime kohtuma.
Jälgisin jällegi juba harjumuseks muutunud imetlusega kõiki erinevaid inimesi seal nende pühapäevahommikustes olemistes, liikumistes, eksisteerimises, mitmustes, ühtsuses...
Kõik puskkaevu ümber olevad kivist pingid olid endale haaranud agarad daamid, kes olid pinkidele laotanud kõiksugu sitsilisi, tikitud ja muid universumi kangamustreid - müügiks.
Olin natuke varane. 40 minutit varem?
Kuid see aeg möödus lennates, kuna lihtsalt jälgisin inimesi, puhkasin ühtsuses.
Siis tulid politseinikud,
ning pool tundi vaidlesid seal nende daamidega - tundus, et proovisid neile selgeks teha, et need kivist istumispaigad ei ole kõige parem müügilett ning kui nad müüa tahavad, siis seda kohe kõrval paarikümne meetri kaugusel asuval turul. Daamidel õnnestus siiski politseinikud oma rahu, kindluse, süütu hoiaku ning rõõmsameelsusega natuke tasakaalust välja viia, kuna 2 politseiniku hakkasid hingeldama, tegema äkilisi liigutusi ning rääkima kõvema ning karmima häälega - tundus, et selline politsei tasakaalutuks muutmine ehk energeetiline võit, valmistas neile elurõõmsatele daamidele "salaja" palju nalja.Siis saabus jalgrattal lennates neiu Agata.
EDASI LUGEMISEKS KLIKI Loe edasi . . .
Olles siis pinnapealselt tutvunud,
jalutasime mööda Bialystoki linna.
Käisime ühes suures kirikus, mis oli inimesi nö puupüsti täis!
Jalutasime Branicki palee juures ning lähedal asuvas pargis.
Külastasime loomaaeda ning kiikusime ühel mängiväljakul. Agata oli kodust toonud kaasa teki, termose kuuma taimeteega ning 2 kruusi, mille siis mänguväljakule murule asetasime - meigol oli suures kotis väike kotitäis rosinaid ning tumedat šokolaadi.
Siis sõime ja jõime ning peatselt arutasime erinevaid kosmose, inimeste ja muude "vigurite" eripärasusi, iseärasusi, samasugususi, ühtsuseid jne, jne, jne :)
...kordamööda kirjeldasime, küsisime, vastasime, kirjeldasime, tunnetasime, vaikisime, naersime, imestasime, vaikisime...
Siis Agata ütles, et ta peab varsti minema, kuna Tal oli kella üheks kokku lepitud inglisekeele tund, mida Ta ühele teismelisele neiule korra nädalas õpetab. Et see inglisekeele õpilane saaks paremini praktiseerida, pakkus Agata välja, et ma võiksin Temaga ühineda selles inglisekeele tunnis. Kuna ma olin nagunii väsinud jalutamisest ning me teineteise seltskonda väga hindasime, olin lahkelt nõus.
Peatselt kohtusime Agata isaga ühe suure valge Õigeusu kiriku juures ning sain sõita ka autoga (hiljem toodi mind selle sama kiriku juurde tagasi, kust jalgsi ka jätkasin!)
Agata pere elas Bialystoki linnast natuke väljas, imerahulikus naabruskonnas. Mind tabas soe vastuvõtt, A ütles, et Ta vanematele väga meeldivad erinevad rändkülalised. Agata ema ja 17 aastane õde Martina tegid ettevalmistusi, kuna õhtul kella 6 ajal pidavat tulema külalised, üks sugulane hakkab abielluma ning tuleb pulmakutseid tooma. Siis algas meie inglisekeele tund, mind oli väga tore!
Mul õnnestus selles tunnis palju nalja teha ning alguses natuke häbeliku inglisekeele õpilase peatselt inspireeritult rääkima panna Tema perest, koolist, erinevatest hobidest ja loomingust.
Hiljem Agata parandas musta niidi ja nõelaga mitmest kohast ära minu trompetikoti. Seda oli nii tore jälgida!
Siis Agata vanemad palusid, et ma ühineks nendega ka õhtusöögiks, ning et ma võib jääda kasvõi mitmeks päevaks, kui mul vaja.
See oli tõesti suur toredus, kuna ma olin natuke väsinud, ning puhkepäev imearmsa pere armsas väikeses kodus osutus imeilusaks!!!
Aitasin natuke valmistuda õhtuste külaliste tulekuks, mulle pakuti kvaliteetset Poola õlu ning esimest korda nägin ka FIFA World Cup'i paari mängu - ehk jalgpalli!!!
Oiii see oli niiiiiiii tore kuidas siis oodati külalisi, vahetati riided, kaeti laud ning mina olin juba natuke joonud õlut ja äkki valgusidki külalised väikesesse köök-elutuppa ning meie kogu eelnev väike universum oli äkitselt muutunud, ning tundus, et mina ei olnud ainuke, kes kuidagi rõõmustustes orienteeruda proovis...
Siis tassiti lauda kõike head ja paremad, laud oli tõesti lookas.
Ja õnneks ma ei olnud ka ainuke taimetoitlane!!!
Pidulikult anti üle pulmakutsed, päriti ka minu hullumeelse elu ja rännaku kohta...
tundus, et minu selline olemine - toimimine kiideti väga heaks !
Ja oiii see Agata ema viinamarjadest valmistatud koduvein, mida mulle ainult juurde kallati ning mis oli tõesti hea!!!
Jõin üksinda peaaegu terve pudeli ära!?!
Siis oli aeg, külalised tänasid ja hakkasid tõusma ning siis istusid veel pea pool tundi - siis oli uuesti aeg ning külalised tänasid - tõusid, kõik kallistasid kõiki ja soovisid head ning siis mindi õue, kus enne lahkumist räägiti veel pool tunnikest.
Kõhud täis ja natuke purjus, läksime päikeseloojangu ajal kolmekesi jalutama - Agata, õde Martina ja Meigo. Enamuse aja jalutades laulsime nii inglise, poola kui eesti keeles.
Siis vaatasime jalgpalli - Agata isaga istusime koos diivanil ning kuigi Ta inglise keelt ei rääkinud, oli Ta väga lahke, lihtne ning õnnelik mees - mõistsime Temaga teineteist suurepäraselt.
Vaatasime mänge Belgia - Venemaa.
Ning Korea mängis Algeeria või Albaaniaga?
Martina kinkis mulle ühe väikese kivikese ühes pühapaigast
Õhtul oli veel poole ööni väga tore.
Hommikul oli äratus kell 7.
Imeline hommiksöök ! ! !
See oli nii ilus, kuidas kõik pereliikmed soovisid jagada neid asju, mis neile on olulised. Agata oma postkaarte ja raamatuid, Martina oma koorinoote, Agata isa kõige paremat õlut, koduveini ja olemist, Agata ema näitas intensiivse rõõmustusega väikeseid tärganud taimekes ja mitmeid viljasid...
Pakkisin veel kotti suure 1,75 liitrise apelsinimahla, mille Agata isa oli mulle teele kaasa ostnud.
Õnneks oli minulgi neile mitmeid kingitusi.
Peale kaheksat hommikul alustasime sõitu Bialystoki poole, lõpetasime selle sama valge õigeusu kiriku juures, kus olime eelnev päev sõitu alustanud.
Jätsime Jumalaga - soovisime head!
Agata õde Martina valas liigutavalt paar emotsionaalset pisarat.
Agata ratas oli kiriku kõrval alles. Jalutasime A ülikooli poole, kus Tal samal päeval oli toimumas hispaaniakeele eksam. A jättis sinna oma koti ning ilmselgelt lihtsalt eputas natuke teiste ees õnneliku habestunud noore suure kotiga ränduriga ning tuli siis mind saatma läbi linna ühe linnast välja viiva teeni...
Kui jällegi linnas koos liikumises olime - imestasime taas kosmose ning meie eksisteerimise üle - imetlesime mitmeid aja - ruumi näilisi ja võib-olla ka mitte näilisi seaduseid ja printsiipe.
Olime mõlemad väga siiralt tänulikud meie kohtumise ja koos oldud aja eest!
Kui oli aeg hüvasti jätta, siis Agata võlus oma kotis välja mulle hulga kingitusi, lisaks eelneval päeval kingitud koos nõelaga Neptun'i märgile, mille trompetikotile kinnitasin.
Väike purk vanaema valmistatud metsmaasika moosi, väike pakk tervislikku taimeteed, üks tume šokolaad, pakk pähkleid ning ühed kootud kindad ning mõned asjad veel...Need väikesed kingitused ei olnud minujaoks lihtsalt väikesed kingitused!!!
Tegime paar fotot, kallistasime sügavalt, soovisime oma õnnistused, panin kindad kätte, kuigi oli soe päikseline ilm, plaksutasime...
Ning Agata sammus põhja poole, Meigo lõuna suunas.
Siis jalutasin õhtuni vältides suurt maanteed mööda kõrvalisi sirgeid teid. Ja järgnev päev (teisipäeval) samuti lihtsalt jalutasin ja jalutasin, sain ka korralikult vihma...
Ning eile, kolmapäeval ka jalutasin ning olles õhtuks läbinud 25 või 6 km olin jõudnud väikesesse Dziadkowice asulasse.
Olin natuke sellises võiks kirjutada rahumeelses "jalutamisetransis", no teate küll, selline omamoodi teadvusseisund, mida on võimalik kogeda pärast 970 km pikkust jalutamist - kuid seda on tõenäoliselt võimalik kogeda ka igal ajal igal pool!
Igatahes ma ei olnud millegipärast just tol hetkel seda väikest linnakest läbides ümbritseva suhtes eriti vastuvõtlik, mis oli tavatu, kuna siiani olin kõiki linnu läbides asjade suhtes võimalikult avatud olnud. Võib-olla olid need viimased asulad teineteisega ka natuke sarnased? Igatahes tuvastasin kaupluse asupaiga, mis asus suure kiriku vastas üle tee, ning olles veendunud, et poest mul midagi vaja ei ole, mõtlesin, juba, et kuidas ma kohe varsti pärast seda väikest asulat kuhugi heasse paika panen telgi.
Kui siis äkitselt märkan kohe seal poe ees väga teeääres lamamas ühte meest, kelle pikad püksid on poole põlveni maas, otsaees suur verine muhk. Olin kohe Tema kõrval, nägin kuidas Tal silmad liikusid - seega elus. Seal mitme meetri kaugusel oli grupp noori, kelle hoiak, olemine oli selline - kõik on hästi, just nii peabki olema. Minu küsimuse peale mis juhtus, vastasid nad, et kohe tuleb politsei. Ning tol hetkel olles väsinud, tundus see kõik normaalne - et OK, üks mees lamab siin, püksid maas suur verine muhk otsaees - kõik OK - olles sügavalt mõjutatud noorte hoiakust, jalutasin edasi...
Siis kui olin juba linnast väljunud,
ÄKITSELT ÄRKASIN OMA ROHKEM KUI 970 KM PIKKUSEST UNENÄOST, ning taipasin, et Issand see mees seal tänaval oleks just hädasti minu abi vajanud.
Mis mõttes abi??? Selles mõttes, et lihtsalt inimlikku lähedust, oleksin võinud Ta teest natuke eemale tõmmata, sest Ta oli jalgadega täpselt maantee valge joone peale. Siis tõmmata talle vähemalt püksid jalga tagasi, isegi kui Ta teadvuseta on.
Ning siis proovida Teda õrnalt teadvusele tuua, pakkuda Talle vett ja leiba ning proovida see olukord kuidagi huumori abiga naljaks muuta - kergemaks.
Oioioi - tundsin ennast nii halvasti, kuid enam tagasi minema ju ka ei hakka. (Kuigi olin alles vähem kui 2 km kaugusel)
Lohutasin ennast, et ju Ta juba on heades kätes.
Ma ainult imestasin oma pimeduse ning ignorantsuse üle!!!
Nii vähe siis minus ongi märkamist ja ligimesearmastust!?!
Kõnnin lihtsalt pimesilmi mööda inimliku abi ning lähedust vajavast vigasest mehest?!Siis lõi eemalt seljatagant seesama poe vastas oleva kiriku kell kella kuute.
Alles 17 minutit hiljem peale kella kuute, kui olin siiski jalutanud edasi, mitte tagasi, tuli mulle Siemiatycze linna poolt vastu vilkuritega kiirabi, kes minust taas möödus alles veerand tundi hiljem?Oi kui halvasti ma ennast siis tundsin, kuigi tõenäoliselt keegi ikka jagas oma hoolitsust ka enne kiirabi saabumist!
Siis jäin istuma ühte bussipeatusse sellises tundes, justkui oleksin kukkunud läbi ühel olulisel eksamil - üliolulisel elueksamil - oma pimeduse, tulevikus elamise, väsimuse tõttu.
Esimene suur viga sellel rännakul.
Peatselt tundus, et minu kahetsuspalvet võeti kuulda!
Võtsin koti ja sammusin edasi...paarisajameetripärast jooksevad minu suunas teisel pool keset põldu olevat kaks väikest koera.
Jooksevad põllu keskelt tee äärde, siis üle tee minuni - nad haukusid, kuid mitte sellisel "see siin on meie territoorium" toonil, vaid sellisel "palun anna meile midagigi süüa" toonil!!! Nad oli mõlemad alles kutsikad, tõesti väääääääga kõhnad ja näljased!!! Võtsin siis kotis oma leiva ning kahest väikeseset koerakesest pisem õgis seda tõelise vajalikkuse ja meeletu kiirusega. Tegin neile palju pai ja patsutusi.
Siis tundsin justkui mulle saadeti uus katse, olles eelnevalt vigast inimlikku lähedust vajavat meest lihtsalt ignoreerinud, kohtusin nüüd kahe näljase koeraga. Nad ei olnud mitu päeva söönud, tundus nagu keegi oleks nad lihtsalt jätnud sinna keset põldu ning mina olin esimene jalgsi mööduja, kelle suunas nad mõlemad siis jooksid...
Igatahes peatselt oli selge, et nad nüüdsest püsivad "oma uue päästja" läheduses ning talle ka järgnevad. Jalutasime siis koos minu kilomeetrit kuni oli aeg kuhugi metsa telk püstitada.
Leidsin telgile hea koha ühe suure tamme juures. Andsin koertele veel leiba - pähkleid ja halvaad nad ei söönud. Mul oli kotis suur poolik veepudel, mille kääride abil katki lõikasin nii, et tekkis 2 jooginõue. Ühe viilu leiba jätsin neile hommikuks.
Nii me siis uinusime kolmekesi seal metsas, üks koer telgi lähedal paari meetri kaugusel minu jalgadest, teine paari meetri kaugusel minu kõrval - nad tundusid kuidagi toredalt toetavad olevat.
Saatsin õhtul oma kallile õele Kadi'le sõnumi, milles kirjeldasin talle olukorda ja palusin, et Ta uuriks, kuidas on koertevarjupaikade olukord nende linnades, mille suunas teel olen.
Täna (neljapäeva hommikul) hakkasin juba varakult tegutsema, kuna taipasin, et selleks, et kutsikatega suure teeääres võimalik oleks jalutada, on mul vajalik valmistada neile väikesed kaelarihmad, siis lõikasin enamuse ebavajalikke paelu koti ja telgi küljest, õmblesin kokku kaks eriti ägedat kaelarihma, koos lahtikäivate klambritega, millest ühte sai pingutada, teist mitte. Siis õmblesin veel paar "asja", ning väga hea, et olin veel Eestis olles teeäärest haaranud kaasa ühe halli paksu veniva kummist nööri, mida tol hetkel igaks juhuks vajalikuks pidasin. Kui olin siis poolteisttundi neid meisterdanud, varahommikul kella 4 - 5:30 - tundsin, et täna teeme varase stardi, sest koerad olid tõesti näljased - lisaks olin ma mõlemalt koeralt eemaldanud rohkem kui 30 suurt puuki?!?!?!
Nii väga nad vajasid hoolt, tähelepanu, armastust!!!
Kui siis kella kuue ajal pakkisin telgi viimaseid asju, nägin silmanurgast, kuidas isane suurem kutsikas hakkas sööma maapähkleid - krõbistas ja krõbistas - mul oli sellest nii hea meel, sest kotis oli mul veel terve väike kotitäis pähkleid. Peatselt ühines temaga ka teine koerake ning seal me olime!
Äkiselt kostus seljatagant metsasügavustest tugevat okstemurdumist - Meigo palus vaikselt: palun ära ole suur metssiga, palun ära ole suur metssiga!!!
Tegu oli siiski lihtsalt ühe suure põdraga, väga ilusaga - suurte sarvedega! Mõlemad väikesed kutsikad siis jooksid heledalt kõrgelt klähvides põdra poole, kes metsa kappas.
Koerad peatselt naasesis, sellise tähtsa olekuga.
Siis alustasin kaelarihmadega harjumist, mis õnneks osutus raskeks, siiski mitte väga. Enne suurele teele naasemist tegin nendega metsas katseid. Ise olin uute kaelarihmade, pikkade kokkuõmmeldud rihmade, veniva kummi ja käepideme üle tõesti uhke!!!
Olles jõudnud kell täna hommikul kell 8:20 Wiercien Dužy külla 9 km Siemiatycze, sooritasin kell 08:25 hädaabi kõne, kus kirjeldasin oma olukorda, mind suunati edasi politseile, kes ütles, et tunni aja jooksil tulevad inimesed neile koertele järele, kui tunni aja jooksul ei ole tulnud, siis paluti mul uuesti helistada.
Tund aega istusin ja vahepeal lugesin.
Selles minu õdede kingitud raamatus oli üks Albert Einstein'i tsitaat, mille üle jäin mõtisklema -
Tund ja 15 minutit peale kõne tuligi üks roheline rehabilitasioonikeskuse buss, milles olevad 2 meest olid südamlikult
väga lahked!
Võtsid siis minult koerad seal väikese küla piiril Neitsi Maarja kuju juures koos valmistatud meisterrihmade üle. Surusime kätt, pakkusid mulle küüti, millest pidin keelduma.
Jätkasin jalutamist, hakkas sadam vihma, ning kaks tundi jalutasin vihmas Siemiatycze linna poole. Olin rahus, tundes, et toimisin õigesti. Kahest elueksamist sain vähemalt ühe läbitud
- miinimumpunktid sain kätte.
Kokku on ainuüksi siin Poolas oma sõiduki peatunud ning mind kaasa kutsunud juba 6 juhti!
Mõtlen just, et nii palju juhtus veel, kuid ei jõua ju kõike kirjeldada, see blogipostitus siiani üks kõike pikemaid.
Ahjaaaa!!!
Mul on veel täpselt 10,2 km jalutamist ja olen jalgsi ning ainult jalgsi läbinud esimesed 1000 (tuhat) kilomeetrit - see juhtub veel täna õhtul täpselt suure Bug jõe juures !
Täna on rännaku 40. päev, millest pikemalt jalutanud olen 36.
Ja uue vihmavarju ostsin täna ka 35 kohaliku raha eest :)
Ning võite kuulata minu audiovigurdusi - varsti uuendan !
http://yourlisten.com/meigo
Armastades
Meigo
Õnnitlused 1000 km täitumise puhul, Meigo!
ReplyDeleteAitäh, et lased lugemiste-kuulamiste läbi natuke osa saada oma rännakust.
Tubli Meigo! 1000km tehtud nagu naksti, mitmed tuhanded veel ees ja oh kui palju seiklusi, erilisi hetki. Koerte lugu on eriti hea :) kõik ju juhtub põhjusega! Naudi :)
ReplyDeleteNii toredad jutud! Jälgin põnevusega. Mingu Sul hästi!
ReplyDelete