Francis Chichester

27. augustil 1966. aastal alustas Francis Chichester 64 aastaselt soolopurjetamist ümber maakera Inglismaalt Plymouthist.

9 kuud ja üks päev ning 29 630 miili hiljem maabus Chichester taas Plymounthis 
28. mail 1967, olles purjetanud üksinda ümber maailma kiiremini, kui keegi ühelgi väikesel alusel enne teda. 

Järgnevalt mõned lõigud
Francis Chichester'i raamatust "Üksinda ümber maailma"
"Eesti Raamat" 1973

Sõit üksinda ümber maailma on alati olnud mu unelmate unelm, midagi muinasjutulist.

Aastad möödusid, kuid kihk teha üksinda ring ümber maailma suikus minus nagu astelpõõsa seeme, mis võib mullas lamada oma viiskümmend aastat, kuni ükskord pinnas mingil põhjusel kobestamist leiab, õhku ja valgust juurde pääsema hakkab ning seeme järsku idanema lööb. Nii oli ka minuga.

Sisendasin endale kaua aega, et inimene, kes püüab väikesel jahil ümber Kap Hoorni purjetada, peab olema peast põrunud. Kaheksast jahist, mis minu teada sellist julgustükki olid proovinud, paisati kuus kummuli kas väina läbimise eel, ajal või otsekohe pärast sealt väljajõudmist. Ent mulle ei meeldi sugugi, kui miski mulle hirmu peale ajab, veel vähem aga võin ma sallida seda, et mul hirmu pärast midagi tegemata peaks jääma. Samal ajal oli Hoorni neemel ka mingi jubedust sisendav võlu ning külgetõmbejõud - ta kujutas endast maailma üht suurimat väljakutset.

Õigust-öeldes kavatsesin teha ümbermaailmasõidu kiiremini kui sellega oli hakkama saanud ükski teine väike jaht enne mind. Kuid ma ei tahtnud seda üldiselt teatavaks teha.

Ühest ookeanist teise jõudmine täidab mind alati sisemise erutusega - ei juhtu just tihti, et purjesportlasel avaneb võimalus ühe retke jooksul kahe ookeani piiri ületada.

Muidugi mõista pole elu kunagi selline, nagu kujutlus teda vaimusilma ette maalib.

Teine asi, mida mul on raske kirjeldada või isegi sõnul seletada, on selles inimtühjas maailmanurgas valitsev üksindustunne. Olen sageli viibinud Põhja-Atlandil, mis vahel on raevune ja kohutav - seda küll -, aga kus tundub siiski valitsevat mingi hingestatud, just nagu kubiseks seal purjetanud ja hukkunud meeste hingedest. Siin, Lõunaookeanil, aga näis absoluutne tühjus valitsevat. Tundus, nagu asuksin ma ülejäänud inimkonnas kosmilises kauguses.

Kõige meeldivamaks söömaajaks oli hommikueine. Osalt nähtavasti selle tõttu, et pärast magamist oli söögiisu veidi parem, osalt aga ka selle tõttu, et pärast järjekordse öö õnnelikku möödumist kujunes hommikueine omamoodi rituaaliks - tänusöömaajaks.

...Tormasin tagasi kokpitti, lastes jooksu pealt - nii kiiresti kui ma ainult suutsin valle kätte leida leida - kõik purjed alla. Laeva käik oli tarvis maha võtta, et tuulerooli pinget vähendada nii palju kui võimalik. Seejärel võtsin roolilehe ahtri küljest lahti ja tõstsin hästi kiiresti pardale. Oli ju, nagu öeldud, karta, et roolivaib murdub, ja siis oleksin ma kõigest ilma olnud. Murdunud tuulerooli nägemine mõjus mulle nagu katalüsaator. Kõigepeal tundsin, kuidas mul sees külmaks võttis, - nii süda kui mõistus oleksid justkui olnud jäätunud. Oli veider tunne, nagu oleksin ma kahestunud ning vaatleksin ennast kõrvalt, kui toimekalt ma purjeid alla võtan, kui külmavereliselt murdunud tüüri välja tõstan...

18. novembril sain ööpäevaseks läbisõiduks 111 miili. Tundsin ennast õnnelikumana kui kunagi varem tervel merereisil. Oli mul ju tulnud kogu aja karta tuulerooli rivist väljalangemist ja halvasti tasakaalustatud jahiga abitusse olukorda
jäämist. Asjaolu, et mul nüüd avariist hoolimata oli õnnestunud kogu kaadervärk nii välja timmida, et jaht ise purjetama hakkas, pakkus mulle sügavat rahuldust. Ma ei salli tagasipöördumist, alistumist eha ettevõetud sihist kõrvalekaldumist - meremehe kohus on kõikidest raskustest jagu saada!

Pääsu-tormilinnud ja paar albatrossi olid mulle truuks jäänud. Kui ma oma solgipange enne tühjendamist kolistasin ja neid sööma kutsusin, lendasin mu saatjad kohale üsna kaugelt. Pärast ringlesid nad lisa oodates veel kaua jahi ümber.

Armastasin neid jälgida. Kordaminekute krooniks sain sel õhtul raadioühenduse "Orianaga" ja ajasin kaua aega Sheilaga juttu. Oli tõepoolest suur rõõm teda kuulda ja temaga vahetult kõneleda. See ergutas mind üsna tublisti ja laevapäevikusse kirjutasin: "Nõjatun aiaväravale, antud juhul kajutiluugile, ning imetlen hägusse mähkunud kuud ja möödalibisevat vett.

Niisugust hingerahu, nagu praegu, pole mul tervel sel retkel veel olnud. Kui järele mõelda, siis olin kogu aja mures selle neetud tuulerooli pärast, kartsin avariid. Nüüd me lõpuks purjetame nii, nagu vaja, ning mul on sellest hea meel."

Selge, et on tõepoolest käes aeg sadamasse jõuda, - mu viimane sibul on otsas.

Pärast seda, kui ma umber 90 päeva jooksul ühtegi inimest polnud näinud, olid ülevoolavalt südamlik, lahke ja abivalmis.

Kümme minutit pärast seda, kui sain jala kindlale maale, toimus juba pressikonverents. Nagu ma taipasin, siis suurim, mis Sydney's eal on olnud. Sellel olid esindatud üheksakümmend neli mitmesugust väljaannet, kaasaarvatud televisoon ja raadio.

Pärast enam kui kolmekuist üksiolekut, öid ja päevi väldanud loksumist, viibimist olukorras, kus puudub võimalus suigatada rohkemaks kui ainult mõneks tunniks, - see oli tõepoolest kontrastne muutus.

Kas jätkata retke või mitte - see polnud nüüd minuarust enam küsimus.

Maie Casey, kahtlemata meie sajandi üks tähelepanuväärsemaid naisi, ütle : "Päh! Ärge võtke südamesse, mida ajalehed kirjutavad või inimesed räägivad. Minge oma teed edasi!"

Raske uskuda, et maailma leiduks veel mõni naine, kes suudaks neile lakkamatuile hädavaakujate torgetele nii vapralt vastu seista kui Sheila. Mina olin ülepeakaela uppunud ettevalmistustöödetesse, pealegi ootas mind pärast teeleasumist kõigest selle vabanemine, Sheilal aga tuli maha jääda ja veelgi ägedamaid rünnakuid tagasi lööma hakata. Need polnud ainult lõputud pärimised: "Kas te ei karda, et teie abikaasa ära upub?", vaid ka nõudlikumad pealekäimised: "Kuidas te suudate lubada tal minna?!"

Jätsime Sheilaga hüvasti, nagu lahkuksime üheks päevaks. Mu naisel on seletamatu võime asju ette näha, mistõttu ta põrmugi ei kahelnud, et me taas kohtume. Enda kohta aga pean tunnistama, et sel hetkel, kui ma saatelaevastikust eemalduma hakkasin, kahetsesin päris tõsiselt, et ma lahkuma pean.

Läksin kajutisse, võtsin tormiriided seljast ja veeresin koisse, kustutades ühtlasi kõik tuled. See sündis umbes kaks tundi pärast pimenemist. Koi oli ainuke koht, kus all viibides oli võimalik püsida, sest püsti seista oli peaaegu võimatu, ja ka istmelt paiskasid järsud lainehoobid su kogu aja minema. Selili kois lamades suikusin siiski mõne aja pärast heitlikku unne.Sel hetkel, kui jaht ümber minema hakkas, olin vist ärkvel. Kui mitte, siis igal juhul ärkasin kohe, Võib-olla lõi mind
virgeks laineprahvakas.Valitses pilkane pimedus. Jaht käändus ikka enam ja enam kummuli ja endamisi laususin ma : "Nüüd läheb ta ümber!" Ma ei kartnud, olin ainult kuidagi pingsalt valvas ja uudishimulik. Järgnes kolin ja mürin ning mu pähe ja õlgadele hakkas sadama toidunõusid, nuge-kahvleid ja pudeleid . . . Mind valdas rusuv tunne, nagu oleks jaht mulle otsa vajunud.
Kartsin, et läheme täiesti ülekaela ja et see toob kaasa tohutuid purustusi. Ent jaht ajas enda pikkamisi samast küljest üles, kuhupoole ta vajunud oli. Küünitasin käe ja surusin koivalgusti lülitile. Tuli läks põlema, tundudes ümberringi valitsevas äärmises kaoses oma normaalsusega isegi kuidagi veider.Kajutisse kuhjunud toidumoona ja muu varustuse lasu nägemine viis mu absoluutsesse lootusetusse. Poolmasinlikult hakkasin kõiki asju, mis mulle ette jäid, omale kohale panema, ehkki tundus, et nii toimides raiskan aega, - jaht võib ju uuesti
ümber minna. Kajutipõrandat kattis kahe jala paksune sadade konservikarpide, pudelite, tööriistade, seeklite, plokkide ja muu kraami kiht. Hunnikus lebasid kaks sekstanti. Kõigist kappistmeis, tüürpoordikoist ja kolmest tüürpoordipanipaigast oli kogu
sisu alaspidi pöördumisel välja valgunud. Kaardilaua taga kajutipõrandal volksus vett. Heitsin pilgu pilssi, mille sügavus oli viis jalga. Ta polnud siiski kuigi täis ja seekord tänasin jumalat.

...Kõige tähtsam oli siiski see, et mastid olid püsti ja ka taglas paistis terve olevat.

Koi oli läbi liginenud. Selles polnud ka midagi imestada, sest valgenedes paistis just koi peatsist, sealt, kust kokpiti sein oli rebenenud, valgust läbi. Ent mul oli täiesti ükskõik ja ilma ühegi halva sõnata pugesin asemele, nii märg kui see ka oli. Vajusin kohe sügavasse unne. Magasin raskesti suure valgeni välja.

...Sel hetkel vihkasin ja kartsin eelseisvat retke. Mis seal salata - kartsin, tundsin, kuidas mu sisimas näris haiglane hirmutunne. Kui selline asi võis juhtuda juba tavalise tormiga, kuidas suudab siis väike paat sajapallisele orkaanihiiule vastu panna?

Sedamööda kuidas ma järjepannu töö töö järel kätte võtsin, hakkas meeleolugi paranema. Mul oli ikkagi uskumatult palju õnne olnud. Mastid ja taglas olid kõik terved.

Tegemist vajavate tööde lasu, ehkki see kogu aja südant vaevas, aitas ometi ka sisemist jõudu tagasi saada.Kuid teisest küljest - mis "Gipsy Mothiga" ka polnud juhtunud, ta oli terve. Jaht oli ümber läinud, kuid enda ise taas püsti ajanud. "Gipsy Moth" oli läbi teinud katsumuse, millest ainult väga vähesed jahid tervelt välja suudavad tulla, - ja purjetas edasi.

...Ometi olen ma ikka veel elus ja siputan mis suudan. Ning see on minu arvates peamine.

Ent parata polnud midagi, jätkasin lihtsalt korrastustöid. Kuna viimased Sydney'st kaasavõetud leivapätsid uuesti hallitama olid läinud, küpsetasin nad teist korda üle, värvisin paigatud kokpitiseina ära, otsisin vöörpiigi lekikoha üles ja kittisin seal kõikvõimalikud praod kinni. Külvasin esimese satsi kressi, millest Hoorni alla jõudmise ajaks rohelist lootsin saada. Lõpuks seadsin ahtrisse reelingu külge neli plokki, et tuulerooli laba liine kergem oleks reguleerida.

Nüüd seisis ees Vaikse ooeani tohutu avarus, 5000 miili läbi maailma kõige üksildasema ala. Vaikse ookeani suuruse tunnetamiseks on inimkonnal kulunud terve ajalugu. Peaaegu kaheksateistkümnenda sajandi lõpuni ei suutnud geograafid uskuda, et merd võib olla nii palju.

Kolmapäeval, 15. veebruaril tegu pesupäeva, pesin puhtaks kõik oma särgid-püksid.

Ööpäevajoone ületamisel aga sain lisakalendripäeva, mis oli samuti neljapäev ja 16. veebruar, see mu teine neljapäev.

Keset ookeani mõõtmatust ei mõjuta aja kulg, välja arvatud vahest päikese tõus ja loojak, igapäevast laevaelu kuigi oluliselt, ja ometi pidin ma navigeerimise jaoks piinliku täpsusega iga sekundit arvestama.

Märge kaardil "murdlainetus" võttis südame alt kõhedaks. Kui jaht siin karile peaks sattuma, ei leidu 700 miili ulatuses ühtegi inimhinge.

Muide, oli ka meeldivaid hetki, mil võisin päikesepaistel kokpitis istuda ja kannukese või paar "Whitbreadi" õlut rüübata. Iga kord, kui lasin endale ankrust pool pinti, läks meel rõõmsaks ja ma mõtlesin: "Ka võiks veel tahta paremat paika õllemärjukese maitsmiseks - suurepärane päikesepaiste, sügavsini meri ja kirgas taevas!"

Torm kestis vahepeal raugedes ja jällegi valjusti puhudes - enamasti ikka valjusti puhudes - seitse päeva. Tegin head sõitu, kuid sain ka tugevasti raputada.

Nii dekil kui kajutis oli külm ja villased talveriided tuli välja kraamida.

"5. märts. 00:45. Kursil hälbimise signalisatsioon töötab hästi, ainult et häire algab alati just siis, kui ma magama tahan jääda. Mis parata, selleks see häiresüsteem olemas ongi!"

Kõige hullemaks läks asi öö saabudes. Süvenevas pimeduses paistsid lained eriti jubedad. Tunnistan, et mul oli vahepeal tõsiselt hirm nahas.

"Käed on külmas kanged, raske on kuube nagisse riputada, samuti kirjutada."

Sedamööda kuidas 8000-miiline merereis Atlandil kulgeb esialge kergendustunne muidugi vaibub, haihtub ja võib-olla ununeb hoopis. Pole ju ka see ookean mõni liiliatiik, nagu ta pärast ümber Hoorni neeme jõudmist esialgu näib.

Saaksin ma ometi kord isu täis magada - oma tosin tundi head und!

...kuid viiskümmend päeva üksindust on omamoodi tugevatoimeline ravim."

Päevale järgnes imeilus, täherikas, peaaegu täiskuuöö ilma ühegi ühegi pilveta taevas. Alla minnes püüdsin meenutada, kunas ma viimati säärast taevast olin näinud, kuid ei suutnud kogu sellelt retkepoolelt midagi selletaolist meelde tuletada.

Ühe sellise langemise ajal viibisin ma dekil, ja mulle tundus, et jaht lendas vahepeal lausa õhus. Kui me lainetevahelisse kuristikku sadasime, tegid asjad all niisugust kõrvulukustavat müra ja kolinat, et võis ainult imestada, kuidas jahi kere sellistele hoopidele vastu peab.

"Niikaua, kuni ma eilsest tormist veel toibunud pole, tuleb uue eluvaimu kogumiseks endale natuke hõlpu anda. Peamine eesmärk on ju ikkagi kohalejõudmine. Kiiresti purjetamine, ehkki arusaadavalt igaüks seda ihkab, on vähem tähtis."

Kui järsku merel küll kõik muutub - olgu siis paremuse või halvemuse poole!

15. aprillil näis, nagu oleksin lõpuks, pärast mitmeid tühjajooksnud ja ebaõigeks osutunud ängistusi, ometi lõpuks passaattuulde jõudnud. Tol ööl nägin esmakordselt koduteel taas Suurt Vankrit. See oli minule erutav sündmus.

18. aprillil kandsin logiraamatusse:
"Võimust võtnud on suur laiskus, purjetamine on praegu puhas mõnulemine. Naudin puhkust ja jõudeelu. Missugune õndsus see on - lesi päikesepaistel kokpitis ja lase soojal tuulekesel ennast paitada, vahepeal tunnista merd, taevast ja purjesid ning aina mediteeri . . . Töid on virnaviisi ootamas, ent kui selleks just erilist vajadust pole, ei liiguta ma sõrmegi...

7. mail tervitas mind "Esso Winchester", esimene laev pärast Hoorni neeme. Oma kibedaks pettumuseks leidsin, et see esimene kohtumine inimestega ajas mulle hirmuvärinad peale. Ja veel kord meenus, et kolm kuud üksindust on niisama hea kui mõni tugevatoimeline, inimest väga paljus muutev ravim. Inimese käitumine võib jääda samaks, kuid tunded muutuvuad.

Looduse võlujõud ja ilus paistaks nüüd just nagu läbi suurendusklaasi, elu tundub minevat täie eest. Selleks, et elu täiuslikult elada, peavad igatahes rakendust leidma nii füüsilised võimed kui ole haaratud tundeelu. Samal ajal vajab pingsat tegevust ka inimese arenenuim osa - aju.

"Kuu, püsimatu, nagu ta on, lamab jälle Veenuse all selili, mis ei tundu korrektne. Öö on oivaline. Põhjanael ronib ööst öösse ikka kõrgemale. Koos muusika ja pooliku Baccardi-pudeliga kujutab säärane öö endast retke üht meeldivamat osa."

25. mail leidis aset tähtis sündmus - kell 02:20 hommikul, pärast seda kui olin paudi ära teinud, avastasin ühes kajutikapis
tuhnides värske sidruni. Uhke delikatess - kuum mesi sidruniga! Ilmselt aitas see mul hästi sügavalt magama jääda, sest ärkasin alles kell 08:30 kahe Kuninglike Õhujõudude "Shackletoni"-tüüpi lennuki müra peale. Olin uidanud kaugeil unemaaradadel ega tahtnud seepärast kuidagi üldse liigutada. Vandusin neid segajaid esialgu üsna kurjasti, siis aga hakkasin mõtlema, kui palju vaeva minu ülesleidmine neil oli nõudnud, ning läksin välja. Esmakordselt pärast Austraaliat heiskasin Kuningliku Jahtideeskaadri vimpli ja Kuninglike Merejõudude lipu.

Üle Atlandi tulek tundus väga nauditav ja Lõunaookeaniga võrreldes ka vähem hirmus. Kiiresti tikub ununema, et sedalaadi matkal saab peale jahi muret tunda ka muu pärast. Sageli esineb ju raskeid psüühilisi seisundeid - kõige tavalisemana ängistavat hirmutunnet - , millest mõttetegevuse range suunamise abil jagu tuleb saada. Ajuti valdab soolopurjetajat käegalöömisemeeleolu, kogu see neli kuud öis ja päevi kestnud lakkamatu rabelemine tundub tühisena. Vahetpidamata füüsiline ja psüühiline pinge mõjub äärmiselt kurnavalt.

Keskpäeval loendasin enda ümber kolmteist laeva, nende seas ka viis mind eskortivat Merejõudude alust. Õige purjetamisviisi valikul olin nüüd kimbatuses.

Kella 15:20 ajal möödus "Gipsy Mothi" ligisalt suur lennukiemalaev HMS "Eagle", kelle meeskond oli rivistatud dekile ja hüüdis mulle tervituseks kolmekordse hurraa. See oli suurim auavaldus ja liigutas mind väga. Saluteerisin vastu lipuga. Ilmselt oli see tõepoolest ainulaadne juhtus Briti Merejõudude ajaloos, et sõjalaev, mille meeskond ei jää arvult alla väikese linna
elanikkonnale, tervitab kõigi pidulikkuse reeglite kohaselt laevukest, mille meeskond koosneb ainult ühest inimsest!

Sedamööda kuidas aeg pärastlõunal edasi läks, tugevnes tuul ka veidi ning jahi kronomeetri järgi kell 16:40 asusin Plymouthi lainemurdjast 13 miili kaugusel. Nüüd teadsin, et  j õ u a n  sadamasse veel samal õhtul.Kell 20:56 möödusin lainemurdjast ja Kuningliku Lääne Jahtklubi kontrkommodoor Jack Odling Smee andis lainemurdja taga
ankrus seisvalt jahil finiši suurtükipaugu, signaliseerides sel kombel Drake'i saarele, kus süüdati majakas.

Kogu 29 630-miilisele merereisile Plymounthist Plymounthisse oli kulunud 9 kuud ja üks päev, millest purjetamispäevi oli 226. Võib-olla peaksin lisama, et olin selle aja jooksul täitnud kaheksa logiraamatut ja kirja pannud üle 200 000 sõna.

7. juulil 1967. aastal võttis kuninganna Elizabeth II sir Francis Chichesteri Greenwichis vastu ja lõi ta Drake'i mõõgaga Kuninglike Merejõudude Kolledži suurel tseremooniaväljakul avalikult rüütliks.

Samal päeval sooritas kuninganna ka kümneminutilise visiidi "Gipsy Moth IV" pardale.