Debrecen - Häpi - piiriületus - Oreadea - Edina - Gustav - Arad

 Kallis lugeja

Tervist Sulle siit Arad nimelisest linnast lääne - Rumeeniast,
kus elanikke 159 700 !
Eelimise postituse tegin täpselt nädal aega tagasi esmaspäeval, kui olin veel Oradea linnas, kus mind siiras rõõmus ja tänulikkuses majutas Edina Lovász koos oma elukaaslasega.

Kuigi ma jõudsin Oradea linna algselt plaanitust päev hiljem ning koos koerakutsikaga, tahtis Edina väga minu-meiega kohtuda, meile abiks olla ning meid majutada. 

Edina ja Zoltán'iga
nende 6. korruse korteris Nufarului tänaval
Oradea linnas Rumeenias.
27. juuli õhtune koosolemine - Poolast päris taimetee

10 päeva ja 9 ööd reisis minuga koos kuldse-valgekarvaline koerake, kellele panin nimeks Häpi. Koos Temaga ületasime Ungari - Rumeenia piiri, kuigi Tal ei olnud koerapassi.

See oli imetlusväärne, kui kiiresti Ta õppis...kolmandal päeval pärast meie kohtumist jalutas juba väga eeskujulikult suure maantee ääres, kuidas ta kogu aja andis mulle igatmoodi tunda, et Tal on väga hea minuga koos olla.
Kuidas Ta lihtsalt väsimatult suutis jalutada nii, et päevade lõpupoole Ta lihtsalt sikutas suure kotiga Meigot nöörist, kui jalutasime maanteeääres...ja kui jalutasime põllul, siis ta lihtsalt jooksis ette, taha, paremale, vasakule.
Mina jalutasin Temaga koos oldud aja jooksul 190 km,
kuid Häpi jooksis kindlasti mõned km rohkem.

Edasi lugemiseks kliki
alumist Loe edasi . . .

Kohtumine Häpi'ga 25. juuli kell 11:48

Ma pean tõdema, et mõned korrad ma tõepoolest ka ärritusin ja vihastusin Ta peale, kuna Ta ei olnud nii, nagu ma minuga koos olevates kujuteldavates ideaalides soovisin.
Ärritumisest ei olnud küll mitte mingit muud kasu peale peavalu ja väsimuse - ehk ainult kahju, mitte mingit kasu!

Päev 1

Kuid Häpi oli koguaeg oma 1001 % - ses koerakutsika puhtas süütuses - minu ärritumised Tema sügavat elurõõmu ja minusse kiindumist ei vähendanud.

Mitte kellegil ei ole mind veel nii palju hommikuid järjest olnud nii hea "meel" näha. Hommikuti telgist väljudes pidin olema valmis Häpi taaskohtumise rõõmuks.

Ta oli minujaoks suur õpetaja,
kes kordagi ei kahelnud, ei küsinud, kuhu me läheme või milleks? Usaldus.
Lihtsalt jalutasime, Tema õnnelikum, kui mina.
Tema meele treenimine teeääres jalutades osutus tegelikult ka vägagi minu enda meele treeninguks! 



Olen vägagi tänulik, et mul oli võimalus ja tõeline tahtmine Ta endaga kaasa võtta sealt Debrecen'i linna lähedalt teeäärselt põllult Ungarist, kus ta väga näljasena üksinda istus. 

Minu algne plaan oli Ta kohe mõnes järgnevas linnast ära anda mõnele lahkele inimesele, kuid alles eile leidis Häpi omale uued kaaslased - hooldajad Pâncota linnas.
Loomahaigla südamlikud ja kaastundlikud töötajad, kellega tänaval kohtusin ja kellele meie jalutamise lugu jutustasin, soovisid Teda endale. Andsin.
Kuigi Häpi oma heleda karva tõttu talus hästi kuumust ja ma andsin Talle head süüa ning Ta suutis jalutada päevas rohkem kui mina -
siiski andsin Ta ära . . . tundus kuidagi just ainuõige valik ja toimimine eile seal Pâncota linnas nende loomadest hoolivate inimestega koos, kes andsid mulle teele kaasa kotitäie nektariine...

* * *

Järgnevalt veel mõned fotod ja juttu viimasest 13 päevast.

Debrecen'i kaart - suuruselt teine linn Ungaris

Keskväljak

Uued "sussid" 24. juuli kell 11:48 Debrecen'i kesklinnas

Debrecen'i ülikool

Klaverihäälestaja tühjas Liszt'i-nimelises saalis enne õhtust kontserti Debreceni Muusikakonservatooriumis 

Ungari helilooja Ferenc Liszt (1811 - 1886)

Õhtune kontsert - meistrid oboel, fagotil, klaveril, metsasarvel, klarnetil

Stuudio

VHS kassetid

Soma Szebelledi
kes majutas mind
oma Decreceni kodus 24. juuli õhtul, ööl.

Õhtusöök

Sillaalune

Pükste põlveparandus. (sisemine pool)
Mind see 20 cm pikkune põlverebend üldsegist ei häirinud,
kuid tundus, et inimesed märkavad selliseid pisiasju, ning tundus, et see tekitas neis teatud ebamugavust.
Ja kuna ma üldsegist ei soovi, et lähedased ebamugavust tunneksid, otsustasin parandada selle "väikese põlveaugukse" ainukese minuga kaasas oleva niidiga - sinine niidiga.

Suur Tänu minu kallile Jõgevamaal Kuremaa vallas elavale vanaemale Endla'le, kes ühel viimasel minu külaskäigul õpetas mulle paari kõige primitiivsemat õmblemisvõtet.

Minu üks seljakotisang oli natuke tulnud õmblusest lahti.
Palusin, et vanaema aitaks selle ära parandada.
Vanaema küsis, kas ma ise ikka oskan õmmelda,
vastasin et ei oska, kuna see ju naiste töö.
Vanaema ütles, et võib-olla naiste töö küll, kuid ega sul siis koguaeg naist kõrvalt võtta pole, kui sul midagi õmmelda on vaja. Ja lisas, ma õpetan sulle . . .

Pärast parandust - pükste väline pool

Teeäärsed ploomid. Oiiii selliseid puid on palju-palju-palju.
Ja kollaste ploomidega puid on ka väääääääääääääääga palju.

Artand'i piiriületuspunkt.
Ungari - Rumeenia
27. juuli kell 11:50

27. juuli 16:46
Oradea linn - Rumeenia

Crișul Repede nimelise jõe sillal kell 16:47

Lahke daam Oradea linnas, kes andis-jättis Häpile Delma karbikesega süüa
27. juuli kell 17:27

Pilt ja muinasjututegelased Edina kodus kapil

Crișul Repede nimelise jõe kõrval Oradea kesklinnas 

28. juuli kell 09:32

Sellised toredad kivikesed olid minu läbitud teel absoluutselt igal kilomeetril!?
Natuke rahutuks muutusin vahel, kuna täpselt teadsin,
mitu km veel järgmiste linnakeste, külakesteni on.

Selline tore teadmatus on ju ka omamoodi ilus,
kui täpseid kilomeetreid ei tea,
kui jalutan ja jalutan ja jalutan ja jalutan
ja siis äkki ootamatult hakkab paistma inimasula 

Vihmakaitse
Suur seljakott mähitud telgi välisesse veekindlasse kilesse.

MIERSIG külakese punaste kivikatustega majad.
29. juuli kell 10:40 

Kohtumine 62 aastase Gustav ' i ja tema perega
Husasau de Tinca külakeses 29. juuli kell 15:55.

Gustav kinkis mulle, eelkõige siiski koerakesele Häpile korraliku kaelarihma, mille sai kinnitada ümber ülakeha.
Tema oma koerale olevat see jäänud väikeseks.
Ja lisaks andis veel käepidemega jalutusketi.
Siis Ta palus, et teeksin mõned fotod.
Ootamatult hakkas sadama paduvihma, mind kutsusi hoovi varju.
Gustavi naine tõi mulle siis kohvi, biskviite. Häpile saia. Olime seal nii toredasti väikeses hoovis varjuall.
Mulle pakiti veel kaasa pudelitäis kollasest ploomist valmistatud mahla, tükk hõbepaberisse pakitud sealiha ning saia.

Kui vihmasadu lakkas, tõi Gustav mulle veel kollast värvi nokamütsi, ütles, et see paistab autojuhtidele paremini silma ja ühe tumerohelise jope?

Jätsime südamlikult lihtsalt ja siiralt hüvasti.
(Sain Gustavi poja e-maili, kuhu täna ka kirjutasin)
Lehvitasime veel pikalt, kuni jalutasin külast välja mäest üles kurvi taha...

Gustavi lapselaps all vasakul
sikutas Häpi käppadest mingeid energiad endale pähe ? ! ?

Ilus tee mäest üles

Kasutatud uus koera jalutusvarustus

PUHKUS
31. juuli kell 15:31

Telkimine põldude vahel kuivanud suures kraavis

Koos puuga
Genereerides sünnipäevaluuletust minu kallile isale Margus'ele.
1. august kell 12.29

MITU TEED

Läbi käia ei jõua me kõiki teid,
aga jääb ka meist endast kord maha
hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid
ja üks väikene vingerdav rada.
Ja kui satub kord keegi me rajale,
ega tea kust see algab või läeb,
saab ta toetuda mändide najale,
kust kaugele merele näeb.See on tee, kus on metsi ja rabasid.
see on tee, kus on laukaid ja järvi,
kus hetki on kergeid ja vabasid,
palju sinist ja rohelist värvi.
See on tee, kus on vajutud mõttesse,
see on tee, kus on leidunud aega,
kus öösel on vaadatud lõkkesse
ja päeval on vaadatud taeva.See on tee, kus on rõõmusid jagatud,
kus on mindud lihtsalt et minna,
on lahtise taeva all magatud
ja jahedust tõmmatud ninna.
See on tee, kus on puhatud jalgasid,
siin on pea olnud kellegi süles
enne kui uuesti algasid
oma minemist mägedest üles.
Jaan Tätte - Rändaja

Rumeenia

Taevane valgus

2. augusti õhtul kell 20:17
Seleuse asula lähedal.
Tol õhtul ei püstitanud ma telki,
vaid uinusin koos Häpiga telgikilede peal lageda taeva all väikesel lagedal mullaplatsil keset suurt päevalillede põldu.
Vaatasin põhjanaela järgi, et kõik päevalilled seisid "näoga" ida poole.
Nad ei olnud väga kõrged, mulle kaelani, seega kui seisin püsti, siis olin neis peajagu üle.

Siis tähistaeva all õrnas noorkuuvalguses
ümbritsetud väiksematest ning suurematest Rumeenia külade ja linnade tulukestest ja mägedest,
seisin seal tuhandete päevalilledega koos ida poole.
See oli ilusalt võimas!
Hiljem tegelesin tähtedevaatlusega - tundis inimkeele piiratust.

Kas on võimalik lihtsas rahus ja selguses tähistaeva kogemist kuidagi sõnadega kirjeldada?
Kuid võib-olla on sõnade abiga võimalik edasi anda teatud tunnetust, mida just praegu ju tegin?

Igatahes hommikul oli magamiskoti väline pind hommikuse kaste tõtte vägagi niiske.
Otsustasin, et ma enne ei tõuse,
kui tõusev Päike hakkab paistma mind ümbritsevate päevalillede õitele.

* * *
OLEN NÜÜDSEKS VEENDUNUD,
ET MINU KANNATUSED ON TÜHISED.
ST. MINUGA KOOS EI OLE TÕELISI KANNATUSI!

NEED TILLUKESED EBAMUGAVUSED
JA HARJUMATUSED, MIDA VAHEL KOGEN,
EI OLE JU TÕELISED KANNATUSED.

EDASISEKS ARENGUKS VAJALIKE VÄIKESTE EBAMUGAVUSTE ÜLE VIRISEMINE
TUNDUB OLEVAT TÕESTI SUUR EGOISTLIK PIMEDUS
* * *
Märkamatult on kellaaeg üle südaöö - on alanud 5. august. 
Minujaoks selle käesoleva 
ja jalgades oleva ja veel mitmes "paigus" oleva 
rännaku täpselt 80. päev. 
Tallinna Laagri bussipeatusest on siiani läbitud jalgsi 1929 km.