Ühes käes oli tops kuuma kakaoga.
Möödusin tänaval istuvast mehest, tema alakeha ümber oli sooja hoidev tekk.
Ta hoidus ka käes topsi ja kõikus küljelt küljele - paremale, vasakule, paremale, vasakule...
Vaatasime teineteisele silmadesse hetkeks - justkui sügavalt kogu igavikuks...
Siis nägin iseennast täiesti sellist uut moodi, mismoodi ma kunagi varem pole veel näinud.
Oma kakaotopsiga, väsinud kuid tähtis ja pinnapealsete tänamatute eksistentsiaalsete tühiste küsimustega koos...
Kuid hiljem naeratasin ühele väiksele tüdrukule, kellele minu siiras naeratus tundus mingit lohutust ja rõõmu pakkuvat. See pakkus mulle tõeliselt suurt lohutust ja rõõmu...
No comments:
Post a Comment