Tiibet

Reedel haarasin raamatukogust kaasa pea 590ne leheküljelise kõvade kaantega raamatu.
Õhtul alustasin lugemist, enam pidama ei saanud. Laupäeval ärgates tundusid kõik harjumuspärased igapäevased askeldused ebamaiselt ebaolulised, hakkasin kohe edasi lugema. Kell oli täpselt 22:07 kui taipasin, et olen terve päeva jooksul joonud ainult mõne tassi teed, söönud mitte midagi.

Pühapäeva alustasin lugemisega, tund aega tagasi sai raamat läbi. Istusin kodus, ei teadnud ega osanud mitte üheski suunas vaadata, ei sisse ega väljapoole - kõik oli justkui õhu sarnane - tühi, samas täis - mina, tuuleke olin aga paigal.
Kassil õnnestus tikutops käpaga tooli ääre peal maha ajada ning mängis sellega.

Kuid nüüd sellest raamatust.
Raamatu autoriks Heinrich Harrer (1912 - 2006)

Harrer sündis Austrias.
26 aastaselt (1939 aasta mais) suundus alpinist Heinrich Harrer ekspeditsioonile Indiasse, et valmistada ette Kašmiris asuva Nanga Parbati mäetipu vallutamist. Sama aasta septembris arreteeriti Harrer ja teised ekspeditsiooni liikmed Briti India sõjaväelaste poolt ning suleti interneeritute laagrisse Indias.
1943 aasta mai kuus (pärast pea neljaaastast vangistust) õnnestus Harreril Dehra Duni laagrist põgeneda ning jõuda peaaegu välja Tiibeti piirini, kus peale 38 päeva vabaduses viibimist ta taas kinni võeti ning laagrisse tagasi toimetati.
Aasta aega hiljem õnnestus Harreril uuesti interneeritute laagrist põgeneda, ning jõuda salaja üle piiri välja Tiibetisse.
Järgevad 21 kuud rändas Harrer koos sõbra Peter Aufschnaiteriga läbi Tiibeti pealinna Lhasa suunas.
Erinevad külad, inimesed, elukogemused, vargad.
Magamine telkides, nälg, väsimus, vahel öösiti -30 kuni -40 kraadi külma.
Heinrich'il ja Peter'il õnnestus siiski ilma vajalike dokumentideta pealinna jõuda.
Seal said nad peagi tuntuks, neid toideti, majutati hästi. Mehi külastasid erinevate kõrgete seisuste esindajad. Peagi oli neil Lhasas palju tööd, ehitasid tamme, kuivatuskanaleid jnejnejne...
Mehed äratavad oma kohaloleku ja tegudega Tema Pühaduse Dalai Laama ning tema perekonna tähelepanu
Harrer sai peagi väga lähedaseks sõbraks Tema Pühaduse XIV Dalai Laama'ga, kes tol ajal oli 14 aastane. Harrer õpetas Dalai Laamale inglise keelt, geograafiat, matemaatikat ja palju muud. Ehitas noore Laama palvel tema suvepaleesse kino jne...
Oli tunnistajaks sellele, millist segadust külvasid Tiibetisse sisenenud Hiina väed.

Soovitav väga Heinrich Harrer'i raamatut "Seitse Aastat Tiibetis Minu Elu Dalai Laama Õukonnas"

Leidsin veel enda jaoks huvitavaid paralleele aasta tagasi loetud Lama Anagarika Govinda raamatuga "Valgete Pilvede Tee" ja praegu lõpusirgel oleva inglise keelse Sogyal Rinpoche raamatuga "The Tibetian Book of Living and Dying".
Olen "viimasel ajal" igati häälestatud "Tiibeti võnkesagedustele". Leidsin veel selle nädala alguses, et tädi Marika oli ostnud 2001 aasta filmi Samsara originaal soundtrack CD, selle kuulamine avaldas mulle tõesti mõju, ning nädala keskel avastasin, et see sama tiibetikeelne film Samsara on täispikalt koos inglisekeelste subtiitritega ka Youtubes.

Kuid praegu tundub mulle uskumatuna, et pea viis aastat tagasi kui olin äsja saanud 18. aastaseks lendasin esimest korda üksinda Londonist Lõuna-Indiass.
Olles ümbitsetud lapselikult heatahtliku positiivselt kaitsva tuule sarnaselt puhuga auramullikesega.
3200 km rändasin rongi, busside ja džiipidega läbi India kõige põhjapoolsemasse osariiki Kashmiri, mis on ju kohe seal samas Tiibeti kõrval. Oeh!
Olen seal elanud nende inimestega koos - näinud neid mägesid ja tähti. Ei unusta!

Kunagi lähen sinna tagasi, parandan ära selle maailma katuse, ehitan sinna katusele praktlise aseme ja viin kukil Tema Pühaduse sinna asemele mediteerima.

Kui sellel kehastumise perioodil ei jõua, siis järgmises.
Kuid võib-olla on siiski mõistlikum alustada kodutalust ja selle väikese katuseaugu parandamisega...