AHHAA

Jõudsin tagasi koju Läänemaale. Täpselt nädal aega olin külas vanaema Endla'l Jõgevamaal. Algselt oli plaanis minna kolmeks ööpäevaks, kuid kuna kõik protsessid meis ja meie vahel muutusid üha sügavamaks, oli ilmselge - kindlasti vaja jääda kauemaks.
Pean seda üheks kõige arendavamaks, erilisemaks, olulisemaks nädalaks siiani selles lühikeses elukeses.

Tagasi kodu poole sõites olin mõned tunnid Tartus. Esmaspäeva hommikul viibisin Tartu Ülikooli taga oleval Toomemäel. Kohates seal ühte mänguväljakut, pühkisin kiigu lumest puhtaks, hakkasin kiikuma.
Siis see isetu puhas siiras lapselik rõõm - naeratamine ja vaimuvabadus - südamepõhjast naermine,
mis mind valdasid, olid tegelikult toredad. Neid ei tohiks küll iial kaotada!!!
Niimoodi võiks ju ikka kiikuda ka vanaduspõlves, nagu nt helilooja Eino Tamberg.

Külastasin ka AHHAA teaduskeskust. Minujaoks üks põnevamaid "asju" seal oli suur kahe klaasi vahel olen sipelgapesa, kus siis võis nende tegevust jälgida.
Olles kõrge klaasi juures tükk aega seisnud ning jälginud tuli minu kõrvale sõbralik personalineiu.
Küsisin, kui palju sipelgaid sellises "pesas" elab? Ta vastas, et kusagil 40 000.
Siis ütlesin, et neil on siin nö hierarhia ju ikka ülitäpselt paigas.
Neiu vastas, et jaa. Siin sellel alal on töösipelgad ning siin all on sipelgad, kes on praegu täielikult vegetatiivses olekus.
Ahaa, mediteerivad, ütlesin. Küsisin, et kuidas on nii, et mõni sipelgas on ikkagi nö kuninganna. Kas ta siis sünnib kohe kuningannaks?
Ei sünni, kuninganna valitakse, siis hakkavad kõik teised sipelgad teda nö nuumama ja toitma.
Valitakse? Peaaegu siis nagu demokraatia.
Jah, ning üks kuninganna võib muneda järjest kuni 30 aastat.
30 aastat??? Vau!

Kell 12 külastasin planetaariumit. Olin esmaspäeva lõunal ainuke külastaja.

Planetaarium

Juba kaugelt paistab silma suur hõbedane kera meie maja katusel. Selle sees asub maailmas täiesti ainulaadne täissfääriline planetaarium. See tähendab, et näha on umbes 5 miljonit tähte nii pea kohal kui ka kõikjal meie ümber – kaasa arvatud jalgade all.

Meie planetaariumi optilise projektori autor on Jaapani leiutaja Takayuki Ohira. Projektori nimi on Megastar ning see on kantud Guinessi rekordite raamatusse kui kõige täherikkam projektor maailmas. AHHAA teaduskeskus kasutab projektorit Megastar IIB ning see on ainuke samataoline Euroopas. 

Igatahes seal planetaariumis oli seanssi läbiviijaks heledajuukseline neiu Jelena.
Rändasime siis eemale planeet Maast.
Siis jooksis arvutisüsteem kokku, Jelena väga vabandas. Ütlesin, et pole miskit (niimoodi ju masinatega ikka vahel juhtub) lisasin - hea, et Päikesesüsteemis selliseid "viperusi" ei toimu.
Peagi algas seanss uuesti, jätsime seljataha kõik meie Päikesesüsteemis olevad planeedid, Päikesesüsteemi enda, reisisime välja Milky Way galaktikast, üha kaugemale.
Ja siis tagasi Maale. Muusika oli küll väga mõjus! Kuigi kosmoseavarustes sellist muusikat tõenäoliselt ei kuule - vb kuuleb ka, kui tõeliselt kuulata osata.
Hiljem uurisime erinevaid taevatähtkujusid. Seletasin talle, et tegelikult selliseid struktuure nagu nt Suur Vanker jne ei eksisteeri, ainule meie planeedilt vaadates tundub, justkui oleks taevas mingi vankrisarnane kujund. Kuid need suure vankri tähed ei ole tegelikult ju ühel tasapinnal, vaid teineteisest miljardite valgusaastate kaugusel ning mõne teise kosmose "nurga alt" vaadates vankri kujund nö "valgub laiali".

Lõpuks küsis Jelena, kas mul on veel küsimusi.
Ütlesin jaa. Mis siis ikkagi on meie inimeste funktsioon siis galaktikas?
Jelena vastas naeratades koheselt kõhklemata ja väga kindlalt laetud veendumusega,
mis mulle tõepoolest ka mõju avaldas -

elada - ja õnnelik olla