Kaastunne

Eile õhtul kokkasin kodus ühte ülimaitsvat pajarooga, nii maitsev sai, et sõin üksi terve suure pannitäie, kõht oli siis küll liiga täitunud. 
Hiljem, kui kardina vahelt paistis noorkuu sirmilt peegelduv peenike valgusriba diagonaalselt täpselt klaveri ainult neljale klahvile, mängisin neil neljal noodil.

Ma imestan ikka ja jälle, ega jõua ära imestada, kuidas näiteks ainult seitsmest noodist koosnev ühehäälne meloodia-jupike (mis võtab noodipaberil ruumi ainult pool rida) võib olla niivõrd täis - täitunud.
Kuidas üks lühike ühehäälne meloodialiin võib olla justkui hapnik, mille kogemine ennast ei ammenda. 
Hingan ja hingan, kuulan ja kuulan uuesti - endiselt elav, endiselt värske...

Ja siis võib olla mitu noodilehekülge ruumi võttev pikem mitmehäälne teos, milles on küll sadu korda rohkem noote, kuid mis oleks justkui täiesti tühi - kuulan teda, hingan - tühi, tühine. Minujaoks mitte midagi ütlev.

Pöördudes siis selle sadadest nootidest koosneva mitmehäälse teose juurest uuesti tagasi selle lühikese seitsmest noodist koosneva meloodialiini poole-juurde - ta on endiselt elav, täis, palju-ütlev, kohati tundub lausa "kõikeütlev".

Korraga suubudes aga Suurde Vaikusesse, tundub ka see elav viisike siiski suhteliselt tühine. 
Vahel tundub see vaikus nii ülisuur, ülenitäis, ülenirahu, üleniühtsus - kõik meloodiad ja isegi sõnad tunduvad temas tühised olevat.

Igatahes oli eile õhtul kõht täis, tuba soe. Jalutasin kuu, tähtede ning betrooleumlambi valgel naabri-Kadi poole muusikasaadet Mi vaatama. Kadi kokkas ka ühte head rooga, millest ei saanud ma kuidagi keelduda.
Siiski liiga täis kõhuga ei soovita kellelgil magama jääda, kuid see ei ole just eriline uudis.

Hommikul kui Päike tõusis oli õues -15 kraadi külma.
Laulsin kõva häälega 

"Vett vedama ei saagi minna keegi, 
vett lihtsalt pole 
nii külmal ajal. Ära parem teegi. Kui saad, siis ole."
  
Temperatuur oli tõusnud -10, kui 9,5 kilomeetrist Tuudi ringi läksin jooskma.
Taevas oli täiesti pilvitu, Päike säras ja põldudel lumi sillerdas justkui kristall-väli, taevas noorkuusirp.
Õhk kargelt värske. Kristi, vaata kas mäletad see tumesinine kapuutsiga Everesti õhuke kuid hästi sooja hoidev jope, mille Sa mulle kinkisid, vot sellega jooksmas käia on lihtsalt ülihea! Hästi keha ligi, kuid ei ole liiga palav.
Soovitan kõigile, tehke rohkelt sporti!!! 
Südamele ja vereringele kasulik jnejnejnejne...seedimine on kiirem, keha kergem, ajutegevus efektiivsem. 
Kõik muud tegemised ja loomised hoopis teise laenguga sujuvad.
Praegu olen endajaoks saanud paika, et 10 km päevas (natuke üle tunni aja jooksu järjest) on minujaoks sobiv. Kasulik. Peale pesu ja pooletunnist puhkust olen laetud mitmekordse energiavooluga, mida siis arukalt suunama vaja hakata.

Täna hommikuse jooksu ajal meenus see, kuidas eelmise aasta suvel Lihulast kodu poole jalutasin ning Olev ja Helmi pidasid auto kinni, ning kutsusid mind peale. Nad olid tulnud just oma iganädalaselt Lihulas käigult, mille raames külastavad poodi ja raamatukogu, Helmi'l olid silmad ja huuled värvitud. 
Väike taksikoer Pipi oli ka kaasas. 
See oli väga mõjuvõimas minujaoks, kuidas nende kuidas nüüd öeldagi, mingis ühendväljas olla. 
Külas oli parajasti teereremont ning jäime autoga ühe kurvi peal teeserva kruusa sisse kinni, siis Olev andis gaasi ja vahetas aga käike, ei liikunud me kuhugi poole, Helmi samal ajal kõrval muudkui rääkis, noo kuidas sa nüüd ei saa sõidetud, kullakene, proovi nüüd uuesti...ja nüüd, anna gaasi!!! 
Lõpuks saime siiski välja auto, ütlesin, et lähen külaristil maha, kuid Helmi ütles, et mis nad ikka ristil peatavad, sõidavad ikka oma koduhoovi ja siis saan läbi nende hoovi minna ju jõe äärde ning mööda jõeäärt koju. 
Igatahes kui olime nende hoovi jõudnud ja nendega hüvasti jätnud, olin täiesti uudses seisundis. 
See nende vaheline partnerlus, olemine tundus niivõrd hea, soe, harmooniline, kuigi olin nendega koos ainult veerand tunnikest - taipasin, et midagi sellist on minu elus küll täiesti puudu! 
Mööda jõeäärt imestunult hõljudes liikusin siis kodu poole.
Sellest ajast saadik on minuga olnud kindel plaan minna Olev'ile ja Helmi'le ühel päeval pikemalt külla, ning uurida, mis on need printsiibib, millele nad oma kooselus toetuvad.

Alati, kui Oleviga külavahel kokku põrkume, seisatame tükk aega, naeratame, vestleme paar sõna. 
See tema silmadest ja naeratusest kiirgav rahulolev rõõm on absoluutselt alati mulle väga suurt mõju avaldanud - ning see tundekogemus, kuidas minu naeratus ja elurõõm lihtsalt kahvatuvad tema auras.

Nüüd Helmi-Ly 'd ei ole juba kuu aega meiega. Olgu rahu temaga!
Ainult korra olen Olevit näinud selle aja jooksul, 
see tema silmadest voolav valu lõi mulle kurku koheselt nii võimsa hoobiga valuliku klobi, neelatasin.
"Kas sul tuba on ikka soe?", küsis Olev. Vastasin, et on. Suhtlesime. Ta läks metsa puid tegema.

See siis ongi kaastunne - tunda seda elurõõmu ja valu, mida meie kaaslased kannavad.