August 14, 2012

Paradiis

Tõnu Õnnepalu romaanist "Paradiis"

"...Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. 

Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja."

"Ja ma sain aru, et seda asja on mul juba hilja harjutama hakata. Imelik, eks ole, kui vähe tegelikult elu jooksul ära õppida jõuab. Ühe asja põhiliselt. Kõik need nüüdsed lakkamatud koolitused ja ümber- ja täiendõpped on muidu niisama meelelahutus ja inimeste petmine. Inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes."

"Aga ma olen vaadanud, et üksi sa ei leia neid asju, mida sa leiad kahekesi minnes. 
Ja mõned asjad on jälle need, mida sa leiad ainult üksi päikese käes tukkudes."

"Ma pole muutunud, aga ma olen rohkem õppinud olema see, mis ma olen ja ega sellel pole lõpuks ju nii väga vigagi. Tegelikult on päris naljakas."

"Kuigi, nagu Sa näed, on loodus siin selline, et ilmad tulevad rahutult merelt ja dekoratsioone, 

mille keskele Jumal meid ükskord siia mängima pani, vahetatakse teinekord mitu korda päevas."

"Kuna mul on aega vähe, siis räägin ainult ühest ajast, mis oli see õige Paradiisi aeg: see oli aeg, kui Paradiis tundus veel alati püha ja imeliku paigana ega olnud muutunud harilikuks. Kui ma mängisin seal nagu laps oma mänge. Ja ehitasin aedu ja võtsin lambaid. Ma ei tea, kuidas see on, et me oleme saanud nagu lasteks, kes oskavad veel ainult mängida, mida Vanad Inimesed tegid tõsiselt. Kui nad tegid. Me ei tea nende mänge ega nende pühitsemisi"

"Kaevu juures seisis pikk kook jämeda samba otsas ja need seisavad seal veel siiamaani, sest nad peavad olema tehtud väga heast tõrvasest männis ja Eduard oli nad teinud vist veel mitte väga kaua aega enne surma. Nii ütles Helmi, aga see võis tähendada ükskõik mida. Kümmet või kahtekümmet või kolmekümmet aastat. Sest selline oli tema ajaarvamine Paradiisis. Vähe aega tagasi. Hiljuti".

"Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."

"Sest kohad ei tohi saada meie omaks, aga meie võime neile saada küll."

"Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. 

Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole..."

"Jah, aga miks? Miks me ei saa sellega kuidagi hakkama : olla rahul oma hea osaga?"

"Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neil õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi "kinni" jäetud. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õiesti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, taevaste."

"Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda , keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni..."

"Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil."

"Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks."

"...siis kõige rohkem ma tundsin puudust sellest tule häälest ja pliidi soojusest hommikul köögis või sellest pragiast ahjus...."



"Ja ma ei tahtnud mitte kuhugi ega mitte midagi".

"...ja mul oli kuidagi tunne, nagu ma oleksin alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud."

"Aga ma teadsin ka, et see on teater ja mul oli ka natuke piinlik, et ma Jumala ees sellist teatrit teen".

"Ja siis on veel see, mida ma tingimata tahtsin Sulle öelda ja südame peale panna. Alati tasub enda oma hoida. Kui miski või keegi Sulle on omaks saanud, hoia teda, räägitagu ms tahes või mõtle ise mis tahes. See võib ju olla imelik kõigi teiste silmis, aga Sinule on see Sinu hea osa ja parem Sa hoia seda. 

Kui ta Sinult võetakse, ta võetakse omal ajal ja siis see on nii..."

"Aga ka kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi."

"Eks Jumal käskinud ja vannutanud ka ju alati, et te olete võõrad ja majalised minu maa peal" Ja seda võib võtta kui meeldetuletust. Aga see on tegelikult üks Jumala imelikke õnnistusi, mis ta inimestele peale pani. Sest tõesti, mis viga on olla Jumala võõras ja majaline. Midagi pole."

"Aga see oli sinine kevadine õhtu ja ma seisin seal trepi peal ja tundsin esimest korda, et mina olen tõesti mina ja et mul on minu elu, mitte teiste teha. Ja see äkiline äratundmine tegi mind väga rõõmsaks. Enne ma ei teadnudki, et võib nii vaba olla."

"Mitte et see nägemine oleks just õnnelikum, aga ta on selgem ja see on ikkagi hea."

"Aga ehk oli võti just tema lihtsas meeles. Talle meeldis see paik, selle meri ja mühin ja uitamised metsas ja et midagi eriti ei pidanud tegema. Temagi elas Paradiisis lapsena ja mängis seal oma elu mängu."


"...ja kas elu pole siiski imeline, et me ometi kõige võimatuse kiuste võime armastada?"

No comments:

Post a Comment