Iseendale

Teosest "Iseendale" autor Marcus Aurelius (121 - 180)
Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Unt.

...ja et piir on tõmmatud su ajale ning kui sa seda aega helgumiseks ei kasuta, ta möödub ja sina möödud ja uuesti ta ei tule.
   Mida see tähendab? Asusid laevale, sõitsid, randusid: mine maha.
   See kes eelistab iseenda mõtlemist ja jumalust ning selle täiuslikkuse müsteeriume, see ei etenda tragöödiat, ei oiga, ei vaja üksindust eha rahvahulka; peamine: ta elab, ilma ei ajaks taga või põgeneks.
   Et kõik, mis juhtub, juhtub õiglaselt: kui jälgid hoolikalt, leiad, et see on nii. Ma ei ütle üksnes "vastavalt loomulikule järgnevusele", vaid vastavalt õiglusele, nii nagu annaks keegi kõike osaks väärtuse järgi. Niisiis jätka, nagu juba alustasid, ning mida sa ka ei teeks, tee nii, et oleksid hea, hea sõna tõelises mõttes. Hoia seda alal igas toimingus.
   Mitte nii, nagu elaksid kümme tuhat aastat. Paratamatus ripub su kohal: kuni elad, kuni on võimalik, saa heaks.
   Sest enamik sellest, mida me räägime või teeme, pole hädavajalik, ning kui see kõrvale jäetakse, ollakse palju vabam ja häirimatum. Seepärast tuleb iga kord endale meelde tuletada: on see ikka tõepoolest hädavajalik? Ja kõrvale tuleb jätta mitte üksnes tegevused, mis hädavajalikud pole, vaid ka kujutlused, et nendele järelveetuina tegevused ei järgneks.
...Niisiis läbida see lühike ajahetk loodusega kooskõlas ning lõpetada lahkel meelel, just nagu langeks küpseks saanud oliiv, kiites oma kandjat ning olles tänulik end sigitanud puule.
   Mõtle sageli olemasoleva ja toimuva möödakandumise ja haihtumise kiirusele. Sest ollus on nagu jõgi lakkamatus voolamises, tegevused on pidevais muundumistes, põhjused on tuhandeis muutumistes, paigal ei püsi isegi see, mis on lähedal, ning piiritu minevik ja tulevik on haigutav sügavik, milles kõik kaob. Kas pole rumal see, kes kõige selle juures end tähtsaks teeb, kramplikult pingutab või hädaldab, nagu vaevaks teda miski, mis on tähtis ja kestev.
   Lõpuks ometi sain, kus mind ka ei tabataks, hea käekäiguga inimeseks, hea käekäik aga on sellel, kes on võtnud endale hea osa, ning hea osa - see on head muutused hinges, head püüdlused, head teod.
   Milliste asjaoludega oled kokku juhitud, nendega end ka sobita, ja milliste inimestega oled kokku viidud, neid ka armasta, ent tõeliselt.
   Mis pole kasulik mesilasperele, ei too kasu ka mesilasele.
   Kõik on omavahel põimitud ja see seos on püha ning peaaegu miski pole teisele võõras. Sest kõik on kooskõlastatult paika pandud ning loob koos ühe ja sellesama maailmakorra.
   On inetu, kui nägu on kuulekas ning kujundub ja korrastub, nagu mõte käsib, viimane aga iseennast ei kujunda ega korrasta.
   
   Ja mis sündind on maast, see maaks ka saab.
ent eetri lapsi uuesti kord
viib tagasi taevalaotusse tee,
või siis: aatomite põimituste lagunemine ja mingisugune tundetute algmete laialipillutamine.
   Ja
nad sööki, jooki, nõiakunsti proovides
on voolu tõrjumas, et mitte surra.
Aga jumala saadetud tuulega peab
ju leppima kaebetus vaevas..

Armastada üksnes seda. mis sinuga juhtub ja on sulle kokku kedratud. Sest mis on sobivam? 
   Vaata sissepoole. Seespool on hüve läte, mis võib alati välja voolata, kui teda alati välja kaevad.
...õnnelik elu toetub väga vähesele.
   
   Iseloomu täiuslikkus - see on see, kui iga päev veeta nagu viimne ja mitte erutuda, mitte nüristuda ega silmakirjatseda.
Kui sa niisiis tõeliselt näed, kuidas asi on, siis lakka juba kord hoolimast, milliseks sind peetakse; olgu sulle sellest küllalt, kui sa ülejäänud elugi elad lõpuks nii, nagu tahab su loomus. Jälgi siis, mida ta tahab, ning miski muu ärgu sind eksitagu...
...ja siingi pole kõik üksteisega kooskõlas ega iseendaga; 
kuid ka kogu Maa on vaid punkt.
Kolm suhet: ümbritseva anuma suhtes; jumaliku põhjuse suhtes, millest tulenevalt kõigega kõik juhtub; nende suhtes, kes meiega koos elavad.
   Seejärel tuleta endale meelde, et sind ei rusu mitte tulevik ega minevik, vaid ainult olevik. See aga väheneb, kui piiristad üksnes tema ning sõitled oma mõtlemist, kui ta seda vähestki ei suuda ära kannatada.
   Seepärast ongi kirgedest vaba mõtlemine kindel kants kõrgel. Sest inimesel pole kaitstumat paika, kust varju leides ta oleks edaspidi alistamatu. Kes seda pole ära näinud, on rumal, kes aga on ära näinud ja varju, õnnetu.
   Ülesvisatud kivile pole allakukkumises midagi halba ega üleslendamises midagi head.
Tee seda, mida loodus praegu nõuab. Püüdle, kui on antud, ja ära vahi ringi, kas ikka märkab keegi.