Ilu

Järgnevalt 2 killukest Platon'i toesest "Pidusöök".

Sellel eluetapil, armas Sokrates," lausus mantineialanna, "mil tunnetatakse ilu, on - kui üldse kunagi - elu inimesele elamisväärne.

...

Mida me küll mõtleksime," küsis ta, "kui kellelgi õnnestuks ilu näha päevselgena, puhtana, segamatuna, inimese ihust, selle värvidest ja muust rohkest surelikust tühjast-tähjast mitte koormatuna, vaid kui tal osutuks võimalikuks vaadelda ainult jumalikku ilu selle ühtsuses?
Mis sa arvad," jätkas ta, "kas niisuguse inimese elu oleks vilets, kes vaatab sinna, tunnetab alati ilu ja viibib sellega koos? 
Kas sa tõesti ei mõista, et ainult seal, nähes ilu selle elundiga, millega see on nähtav, suudab ta sünnitada tõelist voorust...