Elu tahab elamist.
Töö tahab tegemist.
Kodu tahab rajamist.
Pere tahab loomist.
Lapsed tahavad kasvatamist.
Raha tahab teenimist.
Mured tahavad murdmist.
Probleemid tahavad lahendamist.
Tervis tahab turgutamist.
Elu tahab elamist,
elu tahab elamist…
Elu tahab…
Elu…
Ühel hetkel aga seisatad,
ehmudes mõttest:
aga mina?
Mida MINA tahtsin?
Mida mina TAHAN?
Ja mis ta siis on, see elu?
Ja mis ta siis on, see MINU elu?
Tahtsin võtta –
ja õppisin andma.
Tahtsin kergust –
ja õppisin kandma
raskusi, millest aimugi polnud varem,
tahtsin armastada ja olla
endisest heldem ja parem.
Armastada ja olla armastatud –
on ehk liiga palju tahetud seda
argipäevade tormakas melus?
Mida tähendab „armastada“?
Küllap seda, et oled elus!
Elu tahab elamist,
armastus armastamist…
Kui habras ta on, see elu –
on armastusestki hapram!
Näib veider, et tunnete mälu
on tugevast kehastki vapram.
Aeg muudab me mõtteid ja kuju –
ka kireleek taltsamaks muutub,
kuid armastus tuulde ei haju,
vaid eluaeg südant meil puutub.
Ta toetavaks saatjaks jääb meile
nii rõõmus kui südamevalus.
Ja kuni meist elus on teine,
ka armastus ikka on elus.
Üksainus, seesama
lahendus
mõrule tarkusele,
külmale teadmisele,
kibedale abitusele,
ülekeevale jõule,
tigedale tüdimusele,
igatsusele,
haprale usule,
lamedale tuimusele,
tumedale aimusele
üksainus, seesama
lahendus:
armastus!
Tuhandenäoline, ainukordne,
ainsanäoline, tuhandekordne
armastus,
milles rõõm mõõdab su suurust,
mure muudab su sügavust.
Armastus…
On hetki, millal enda ees ei näe
sa muud kui ööd –
ei mingit tähekuma,
ei kübekestki valgust…
Kui aga leiad sooja sõbrakäe,
siis tunnelis, mis tundus lõputuna
näed kiirgamas uut algust.
Nii nagu elu, nagu armastus
on seegi korduv… kordumatu… uus!
No comments:
Post a Comment