seitse leiba ja pisut kalukesi

Killukesi raamatust 

SEITSE LEIBA JA PISUT KALUKESI
Vaimulikud mõtted ja elulood

Parem alandlik patune kui uhke õiglane.
Alandlikkus on igasuguse vooruse hädavajalik koostisosa. Ilma alandlikkuseta ei jää püsima ükski voorus, kui kõrge ja kindel see ka ei näiks.
Ära unusta palvet. See on hinge elu.
Peaasi, et hing pääseks, ülejäänu on kõik tühine. Siin on kõik muutuv.
Elu tarkus on mitte olla inimeste vastu nõudlik.
Meie asi on ära kannatada, palvetada, alanduda ja armastada.
Kui pisenenud me oleme, kui argisteks muutunud - ja kõik mille pärast?
Ah, kui palju on meis salajast uhkust. Kui palju omaenda targutusi.
Elagu sinus surma meelespidamine, ärgu kustugu su lootus tulevasele elule pärast surma, sinu vaim aga alandugu iga päev mõtte juures sinu kiirestimööduvast elust.
Leia rahu iseendas ja sinuga lepivad ära nii taevas kui maa.
Meil on tarvis tähelepanelikult silmitseda igavikku, enne kui astume tema mõõtmatusse valdustesse.
Inimene on ise enda jaoks selle põhjuseks, et kord on ta nisu, kord aga kõrs.
Jumala arm toimib inimese vabaduses ja vabadus toimib Jumala armus, nood on "vastastikku läbikäidavad". Seepärast leiab iga inimese pääsemise protsess aset "mõlema jõu (Jumala armu ja inimese vabaduse) lahutamatul koostoimel".
Selles, et "palve sünnib armastusest", peitubki palve saladus ja kõik seletused. Võib lugeda hulgaliselt akafiste ja sõrmitseda päeva jooksul tuhandeid kordi palvehelmeid, kuid ilma armastuseta s.t. ilma mureta inimeste pärast pole te palvetamist isegi veel mitte alustanud. Ja nõnda "mitte alustada" võib kogu elu.
Omanda rahu vaim ja tuhanded sinu ümber pääsevad.
On vaja eristada palvet erilisest ja eemaletõukavast palvenaudingust, kus pole armastust ja kus hoiad mälus üksnes iseennast, kes sa seisad "palvekõrgustes".
Palvetage lakkamatult (1Tes 5,17)
Palve lakkamatuses peitub tema vaimulik loogika, tema alandlikkuse siirus, s.t. palve enda loomus. Ma pean pidevalt palvetama, kuna ma ju vajan pidevalt jumalikku abi. Ja miks ma peaksin olema uhke, kui ma hüüan lakkamatult selle abi järele? Me ei uhkusta ju oma füüsilise hingamisega, selle lakkamatusega, me ei märka seda üldse oma mõistusega, ei anna sellele hinnangut. Me lihtsalt hingame. Nõnda peaks palvegi saama lakkamatu hingamise märkamatuks lihtsuseks.
Kui me muutume tigedaks ja toriseme ilmast ilma iga mõeldava asja üle, siis on see väga ohtlik tunnusmärk. On tarvis omada kui mitte just rõõmu, siis vähemalt lahket meelt, ja kui mitte lahket meelt, siis vähemalt võimet heita nalja oma äparduste ja kiusatuste üle. 
Pühadus kristluses ongi armastus, aga mittearmastus on mittepühadus.
...ent üht me teame - kui on uhkus, siis pole armastust. 
Armastus on alandlik eneseunustamine, enese äraandmine teistele : Jumalale ja Tema lastele. Patt on aga, vastupidi, "iseenda meelespidamine" ja teiste unustamine, enese maksmapanemine - kas jämedalt füüsiline või peenelt hingeline. Seepärast on kõik patud suuremal või vähemal määral lahtiütlemine armastusest, suuremalt või vähemal määral end ilmutav uhkus.
...loetledes paljusid täiuslikkusi, milleks me oleme kutsutud, tuleb apostel järeldusele: Aga üle kõige selle olgu 
armastus - see on täiuslik side. (Kl 3,14), sest selles sisaldub kokkuvõetuna kogu tee Jumala poole. Armastus paiskab uhkuse maha, pühib minema isekuse ning enese - nii oma ihu kui ka vaimu hellitamise.
..."parem kaotus alandlikkusega, kui voorus uhkusega". Seepärast ongi tõeline pühadus ja armastus üks ja see sama.
Alandlikkuse juures on vast kõige raskem see, et lakata alandlikult nõudmast teistelt , et nad sind armastaksid. Sest meile on antud käsusõna armastada teisi inimesi, aga käsusõna selle kohta, et nõuda neilt inimeselt enese armastamist, pole meile kusagil antud. Usutõel on alati ja eriti meie ajal mingi jõud taga ainult nendes sõnades, mis on tõestatud nende ütleja enda eluga. Kui pole tõestatud, siis ära parem räägi. Maailmale pole tarvis mitte oraatoreid ja filosoofe, vaid pühakuid.
Töötage! Hind on kõrge - kas hinge pääsemine või hukatus. Kas igavene rõõm või igavene valu. Pühadus on  tunnetamatu saladus, kuid meie oleme hakanud sellesse üleolevalt suhtuma. Tarvitseb vaid tunnistada oma nõrkusi, kui kõrgele lennanud uhkus alandub. Taevariik küpseb meie sees ega sõltu elukohast. Hinge kallal on vaja endal tööd teha, mitte oodata, et iseenesest võrsuks see, mida te külvanud ei ole. Praegu on maailm üleni haaratud näitlemisest...Seda on vaja karta. Vale, teesklus, kavalus - see on hukatus. 
Ärge püütke näha ennast õiglasena, vaid paluge alati:" Issand, las mul näha oma üleastumisi ja ära lase mul mitte mu venda hukka mõista."
Meie loodame salajas aina oma õiglase oleku peale, seda aga pole, ja siis oleme meeleheitest haiged.
...nüüd oled sa Jumalat tundma õppinud, ent Jumal, see on ennekõike armastus.
Jumal on kinkinud igaühele isikliku vabaduse, orjusesse ära ise tüki ning õpi hindama ka teiste inimeste vabadust.
Südametunnistus on delikaatne asi, ja kui ta teeb haiget, siis on vaja teda kuulata, sest muidu jääb ta vaiki, ning meie elust kaob kõige usaldusväärsem vahipidaja.
Palvetada on tarvis, see ongi palvekool. Teoreetiliselt ma seda sulle selgeks ei tee. Kõige paremini õpetab palvetama ränk elu.
Pääsemine kistakse endale, ning üksnes tööga ja suure vaevanägemisega minnakse eluteel pääsemise poole. Aga lai ja "lõbus" tee on juba ette hukatusse viiv.
Mõistus on ainult südame tööjõud. Hingekarjane peab leevendama võõrast muret ja häda.
Jumal on andnud mulle kindla lapseliku usu.

"Sa kaebad kibedasti oma õnnetuse üle ja arvad, et sinu hädast suuremat ei ole - nii raske on see sulle kanda. Aga ole koos rahvaga, ela sisse võõrasse muresse, võta see enda peale ja sa näed, kui väike ja tähtsusetu on sinu mure võrreldes üldise viletsusega, ning sul hakkab kergem."- Kroonlinna Püha Õiglane Joann.