Järgnevalt valitud lõike raamatust
Arvo Pärt peeglis
Mõistsin, et piisavalt tähelepanelikult kuulates võib kõike saavutada.
Siin vastandatakse lapselikult süütu ja habras hingemaailm välise maailma julmusele, kusjures see habras poolus jääb võitjaks.
Tegemist on täiesti isikliku küsimusega: ma olen jõudnud järeldusele, et minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest. See ei tähenda, et ma oleksin ükskõikne selle vastu, mis minu ümber toimub, aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast. Olen selles täiesti veendunud. Kui me ei alusta iseendast, siis esimene samm, mille me astume maailma suunas, sisaldab suurt valet ja samas ka võimalikku agressiooni, mida me kaldume enda ümber külvama. On iseküsimus, kuidas seda oleks võimalik saavutada, aga kui lähtuda sellisest ideest, omandab kõik uue vaatenurga, ja just sellest lähtudes asun ma otsima teistsuguseid helisid. Sel juhul saab minu tee ise inspiratsiooniallikaks: see ei kulge mitte väljapoole, vaid sisemuse suunas, selle keskme poole, millest kõik alguse saab. Tegutsemise mõte on minu jaoks ülesehitamine ja mitte lammutamine.
Tuleb näha, kas helilooja tahab toota nektarit või mürki.
Oleksin tahtnud saada kontakti millegi elava, lihtsa ja mittedestruktiivsega.
Igatahes oli vaja osata ühitada ootuse aega kindla veendumusega, et meil on aega.
Ma olen alati laskunud end juhtida tekstidest, mis on mulle saanud eriti lähedaseks ja kandnud mulle olemuslikku tähendust. See on juur, mis ulatub eriliselt sügavale, aga tõstab mind kõrgemale - põhiliselt on siin tegemist sellesama viljaga, mis on toitnud maailma sajandeid. Kui vaatleme kahe tuhande aastast ajavahemikku, siis mõistame, et inimene on väga vähe muutunud; seepärast ma pean pühi tekste ala väga aktuaalseks. Sellest vaatenurgast pole olulisi erinevusi eile, tänase ja homse vahel, sest on tõdesid, mis kehtivad jätkuvalt. Inimene eksib täna nagu vanastigi ja tunneb sedasama vajadust eksimustest vabaneda. Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid: igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei eeta enam kirjanduseks ega kunstiteosteks, vaid toetuspunktiks või mudeliks.
Niisiis, kui nad on seotud universaalse tõega, siis on nad lähedal ka intiimsele tõele, puhtusele, ilule, sellele ideaalsele tuumale, mille on seotud iga inimolend. Sellel tuumal on eriline jõud ja soojus, ta on nagu päikesesüsteem, kus iga asi on seotud kõige ülejäänuga. Loomulikult on igal inimesel siin maa peal oma tee ja võimalik, et lihtsatel inimestel on otsesem visioon ning nad tunnevad seda lähedust tugevamini, nagu võib ka ette tulla, et teised, palju kultiveeritumad inimesed seda sidet vaid vaevu aduvad. Aga võib-olla ma räägin liiga palju!
Ma usun, meil tuleb aktsepteerida tõsiasja, et inimene tunneb meie ajastul ka tarvet välja hingata, mitte ainult sisse.
Ma ei mäleta täpselt, aga see kõlas umbes nii: "Kuidas saab järgnevat vaikust - vaikimist - täita helidega, mis oleksid väärilised eelnevale vaikimisele - vaikusele." Pole kahtlust: paus on täielikkus.
See on ahel, milles põimuvad sisse-ja väljahingamine, lootus ja kahtlus...
Tegemist on tekstidega, mis pärinevad väga vanast traditsioonist. Kui pühenduda sellistele tekstidele, ja mitte nii nagu ühe kirjandusliku teksti kunstilisele vormile, vaid nagu ühele eksistentsiaalse tähendusega dokumendile, siis mõistad, et nad näitavad ühte teed, mida mööda tuleb minna.
Ma pole kindel, kas kunstis saabki mingit progressi olla. Võiks rääkida progressist tehnikas ja teaduses. Igaühele on vist selge, mida kas või sõjatehnikas progressi all mõistetakse. Mulle tundub, et kunstis on asi keerulisem. Mitmed mineviku kunstiteosed mõjuvad kaasaegsematena meie aja omadest. Kuidas seda seletada? Igal juhul mitte nii, et geniaalne kunstnik nägi, ütleme, 200 aastat ette. Ma arvan, et Bachi muusika kaasaegsus ei kao ka järgneva 200 aasta jooksul, võib-olla ei kao kunagi. Tõenäoliselt on põhjus hoopis selles, kuivõrd põhjalikult on autor tajunud mitte ainult oma kaasaega, vaid elu üldse, tema rõõmude, murede ja mõistatuste väärtusi, tema mõtet. See on umbes nii, nagu oleks meile lahendamiseks antud mingi arv (näiteks 1) äärmiselt keeruliste, paljutehtelise murdarvu kujul. Selle lahendamine on pikk ja pingutust nõudev, aga ikkagi seisneb kogu tarkus taandamises. Kui nüüd mõelda sellele, et paljusid selliseid murde (ajastuid, elusid) ühendab ühesugune lahendus (1), siis on see Üks midagi enamat kui üksiku murru lahendus. Ta on kõikide murdude (ajastute, elude) õige lahendus alati olnud...Tähendab "kaasaegsem" (ja alati kaasaegsem) on see teos, millel on selgem, suurem õige lõpplahenduse (1) tunnetus. Kunst peab tegelema igaveste küsimustega, mitte aga ajama ainult tänapäeva asju. Igal juhul, kui me tahame jõuda ükskõik millise muusikateose tuumani, ei pääse me jällegi mööda taandamisest, s.o. tuleb ära visata kogu ballast: ajastud, stiilid, vormid, orkestratsioonid, harmoonia, polüfoonia ja nii jõuda kuni ühehäälsuseni, selle intonatsioonideni. Seal alles oleme silm silma vastu kas siis tõe või valega.
On olemas ühendus muusikalise fraasi algelise pildi ja ühe väga keerulise teise maailma vahel, mida me kanname endas ja mis tegelikult kõike määrab; aga seda ei saa seletada.
Niipea kui mulle oli selge, et okastraat pole tara ehitamiseks ainus materjal, üritasin ma leida midagi muud. Aga see pole nii lihtne. Ja siis jõudsin ma kuidagi veendumusele, et koostisosad võivad olla väga lihtsad. Ja mida lihtsamad need on, seda tugevamad. Selles vallas on veel palju avastada, enne kui oled tuuma ligi jõudnud. Mida lähemale sellele tuumale jõuda, seda keerulisemaks ja haaramatuks see muutub.
Reporter: "Ma olen nüüd kimbatuses: ühelt poolt ma loodan, et tee selle tuuma poole on veel väga pikk, kuna see kingiks meile veel palju teoseid. Teiselt poolt paistab see soov mulle problemaatilisena, kui te kirjeldate seda teed nii keerulisena."
Nojah, sellel pole minuga mingit tegu. See probleem seisab meie kõigi ees.
Kõik, mida on palju ja mis on mitmekesine, ajab mind vaid segadusse ja ma pean otsima Ühte. Mis see on, see Üks, ja kuidas ma leian ligipääsu tema juurde? Täiuslikkusel on palju ilminguid, kõik tähtsusetu jääb kõrvale.
Ma olen avastanud, et on küllalt, kui üksainus noot on ilusti mängitud.
Kuidas seda kirjeldada...? Algul, oma dodekafooniafaasis, elasin ma tõesti algsetest lätetest lahus. Ja pööre, mille ma siis läbi tegin, oli nagu uus käimaõppimine. Jääb alati mõistatuseks, miks taoline metamorfoos ühe puhul teostub ja teise puhul mitte. Mina tean ainult seda, et kui ma kuulsin esimest korda gregooriuse laulu, pidin ma olema mingil moel piisavalt küps, mõistmaks sellist muusikalist küllust. Järsku tajusin end vaese ja rikkana korraga. Ja ka täiesti alati. Ma tundsin end nagu kadunud poeg, kes isa juurde tagasi pöördub. Mul polnud midagi, ma ei loonud midagi. Nende vahenditega, mida olin varem kasutanud, et saanud ma öelda seda, mida tahtsin muusikaga öelda. Ja teisi vahendeid ma ei tundnud. Sel ajal tundus mu varasem töö mulle katsena sõelaga vett kanda. Ma olin kindlalt otsustanud: kõike seda, mida ma olin seni teinud, ei tahtnud ma enam iialgi teha. Enne seda olin juba mitu aastat katsetanud kollaažitehnikaga, eeskätt Bachi muusikaga. Aga see kõik oli pigem kompromisslahendus kui midagi sellist, mida ma "endas kandsin". Ja siis kohtumine gregooriuse lauluga! Ma pidin taas alustama täiesti nullist. Mul oli vaja seitse, kaheksa aastat, enne kui tundsin end vähegi kindlalt, aega, kui ma kuulasin ja uurisin mõistagi palju vana muusikat. Kõigest hoolimata paistis tulevik mulle ikka veel niisama sünge.
Ma arvan, et kes tahab maailma muuta, ei tohi alustada maailma teisest otsast, vastupidi, lähtepunkt peab olema sinus eneses. Ja see sünnib millimeeter millimeetri järel.
Muidugi õpitakse ka tehtud vigadest. Kui kahjuks pole võimalik meis muuta kõike seda, mida me muuta sooviksime. Meil puudub see vanade meistrite võime end üles tõsta ja hõljuda. Miks? Ma ei tea. Me peame sobitama end omade oludega, igaüks peab otsima talle sobivat lahendust ja selle leidma.
Iga helilooja peaks ju olema võimeline kahte või kolme nooti omavahel ühendama. Aga kahe või kolme üksteisele järgneva heli vahele jääb otsatu kuristik. Mõni seos võib ühe noodi elavaks teha, teine aga seevastu surmata selle, mis elas. Täpselt see keel (keel, mis on meie aja "heliloomingukoolkondadele" täiesti võõras) on see, mida meil tuleb tõsiselt võtta: tuleb õppida, kuidas helisid omavahel ühendada, mida võib tähendada üksainus meloodialiin. Ma töötasin millimeetri haaval, iseäranis algul...Sest muusika pole nagu võõrkeel, mida võiks sõnadesse tõlkida. Muusika on nagu emapiim.
See on peaaegu nagu katse kaosesse korda tuua - minusse enesesse, minu enda kaosesse. Seda on väga raske öelda...See pole saladus. Me teeme ainult seda, mida me tunneme ja millega oleme päevast päeva harjunud. Ka siis, kui ma tahaksin teatada, et ma enam kunagi ei komponeeri, ei tuleks ma sellega toime, sest ma ei suudaks ilma selleta elada. Väga sageli kasvab muusika, ilma et me seda ise märkaks. Vahest peaks kõige selle peale mõtlema, vaadates, mis siin majas sünnib. Mõnikord küsib mu naine söögilauas:"Arvo, kas sa sööd või komponeerid?" (Naer.) Ja kui mõni teos on paberile pandud, siis ei tähenda see veel, et ta on valmis, kaugel sellest, teda võib veel täiesti ümber teha. Ma ei tea. (Pikk mõttepaus.) Näiteks on see vestlus, mida me just peame, mulle väga inspireeriv, ja ma kirjeldaksin seda parema meelega noodijoone kui üritaksin seda sõnadesse üle kanda. (Naeratus.) Teatavas mõttes on see nii haaramatu, see liialt immateriaalne, et seda saaks formuleerida.
Ja sõnal "inspiratsioon" pole mulle ka puhtalt muusikalist mõtet, mitte ainult. Minu puhul on rohkem tegu avastusega - omamoodi uue pildi, maailma ja inimhinge enda uue kontseptsiooni avastamisega. See algne impulss ei tule muusikast, vaid kehastub temas. Esialgu on seal midagi uue veendumuse taolist, veidi nii, nagu jõutakse raamatut lugedes mõnikord punktini, kus kõik mõtted voolavad üksteisesse, kus lahenevad kõik komplikatsioonid. See on vabanemine ja õnnetunne, ka siis, kui see on kurb.
On üks ilus, raskesti tõlgitav vene vanasõna, mille mõte on järgmine: "Seal, kus valitseb lihtsus, on sadu ingleid, aga kui valitseb keerukus, pole ühtki."
Ma tahaksin kõigepeal ise ükskord hea õpilane olla! See on ju ainuvõimalik tee. Sul peab olema alati selge, et sa ei tea rohkem, kui see, mida sa tead. Parimal juhul tähendab see, et sa tead, et tegelikult ei tea sa midagi...Õpetaja võib hea olla ainult siis, kui ta seda lauset mõistab ja transformeerib seda kogu elu igasse oma toimingusse.
"Tööd tehakse selleks, et mingil viisil mõista omaenda tõde" Nora Pärt (Arvo abikaasa)
Teate, siin on olulised väikesed liigutused. Kui sa võtad noole ja sihid sellega kuu poole, pead sihtmärgi tabamiseks olema väga täpne. Kui sa kas või õige natuke vasakule või paremale nihkud, lased lõpuks märgist kümme tuhat kilomeetrit mööda.
Minu muusika ei tegele mitte kosmose, vaid mikrokosmosega. Ma otsin olemise algset kontsentraati, "suurt pauku"
...Ma räägin sellest, mis meis endis on püha.
Kuuluvustunne sõltub sellest, mida sa siinses elus tahad, mis sulle jõudu annab ja mis on su eesmärgid. Minu jaoks ei tähenda kodu maatükikest. Muidugi ei tule seda nii lihtsalt mõista, aga lõppude lõpuks on ikkagi parem ette kujutada, et me kõik oleme siin maa peal rändajad. Või palverändurid. Meie elu ei ole seotud ainule mõne kindla maaga; viis, kuidas me mingis paigas elame, on täpselt sama oluline. Kui ma asja sellest küljest vaatan, tunduvad probleemid olevat teistsugused.
Ta jutustab, kuidas kohtas kord kodus, Eestis, ühte tänavapühkijat. Pärt küsis talt, kuidas t e m a arvates tuleks muusikat kirjutada.
"Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa," ütleb Pärt. "Võib-olla ei olnud ta kunagi isegi kuulnud sõna "muusika". Siis ütles ta: "Ma arvan, et iga heli, iga nooti peab armastama." Missugune tarkus! Aga kust see pärines? Sellest kohtumisest õppisin ma rohkem kui kõigist konservatooriumis saadud tundidest."
Muusika on siin, ta on seal, ta on kõikjal meie ümber. Ja siis läheb mööda keegi, kes teda kuuleb ja ta üles kirjutab. Vaikus on alati muusikast täiuslikum. Tuleb õppida kuulama. Loomulikult on kõik, mille me maailmast avastame, juba enne olemas. Äkitselt avastame me midagi ja ütleme: "Muidugi! Nii see ongi!" Niiviisi juhtus Einsteiniga, Newtoniga..., niiviisi on asi olnud aastatuhandeid. Olen alati mõelnud mõelnud nende sõnade peale: "Taevas ja maa on täis sinu au." Võib-olla viitab see ka muusikale, mida kirjutasid üles Mozart ja Schubert. Probleem on selles, et meil, inimolenditel, on kogu meie muutlikuses ja ebatäiuslikkuses nii raske leida teed nende pühade seaduste juurde. Seadused oleksid nagu meie eest peidetud, me nagu poleks teatud mõttes väärilised neid vastu võtma. Aga siin läheneme me ilmselt kogu lunastuse probleemile: meil tuleb surra, et uuesti üles tõusta. Teisest küljest ma usun, ma, et suurtel heliloojatel on kogu ajaloo vältel olnud sellele aardekirstule omalaadi otsene ligipääs..."
Minu jaoks on kõige olulisem suuta paari noodiga öelda seda, mida ma ei oska öelda tuhande sõnaga.
See hääl on meiega, kui me sünnime, ja see hääl on meiega, kui teeme oma viimase hingetõmbe. Neis piirsituatsioonides on hääl ainus väljendusvorm, mida me kasutada saame; sünni- ja surmahetkel ei ole teisi võimalusi. Inimesed ei sünni, viiul käes, samuti ei saa strandivaariust endaga hauda kaasa võtta. Pill on midagi sekundaarset, isegi kui sa oskad seda kasutada ja oled võimeline ellega peaaegu ühte sulama. Eeskujuks on meie hingetõmbed, meie südamelöögid, meie loomulikud hääled. Neis on palju enam varjundeid kui materiaalsetes asjades.
Mida te selle kummalise vaikuse saavutamiseks teete?
(Naeratus.) "Jah...mida ma teen? Selleks ei pea tingimata käima kontsertidel või ooperis..."
Vaid ...?
"Noh, endal tuleb astuda esimene samm. Pääseda ligi vaikusele iseendas. Sa pöördud ära, seisad seal ja mõtled "Kus ma olen?" Allikas on meis endis. Tuha alla hõõgub tuli ja meie ainult peame sellele pisut värsket õhku andma. Nii on alati olnud, nii oli ka Noa ajal."
.jpg) |
| Arvo Pärt foto K. Kikkas |
 |
| Nii on Pärt juulis 1995 oma teoseid kujutanud |
